Kõik autori postitused

Palve

Metssirel, põõsake, lõõma end löönud, sinilill taeva on maa peale toonud. Lõokannus kannustab lõokesi laulule, kuldnoka nokk kuldse suunaga – ülesse! Musträstas kaigutab – vaadake, kuulake! Elu on tõusnud, tühjus kadunud hauda! Tee kutsub kõndija kevadekäigule, Tõde on rõõmus – vennad-õed, võtkem laulda!

Palve

Pojake, pojake, mu linnupojake! Ema, ma minema pean, ma ei taha. Pojake, pojake, mu linnupojake! Ema, ma tean, aga pean, ei vaata taha. Pojake, pojake, mu poeg, linnuke! Minu tee on tõde, mu elu, nii on elu. Mu pojake, poeg, mul on hirm, mul on valu. Kuhu lähed, mu poeg, minu vaev, minu arm! Ära pelga, mu ema, olen tugev, elu vahel on karm. Ma julgen ja jõuan, talun hirmud ja vaeva. Näe, ema-emake, näe, ma lendan! Lendan taeva!

Palve

Tumedad pilved, räsitud, tuul lõõtsub õudu, õõva. Linnud ei lenda, rohi ei sirgu – aeg ise siin kannatab piina. Hääl halab ja oigab hädades, anub valude vaevast pääsu. Elu veel sees, puu nagiseb, tüvi üksinduskaebeid kääksub. Tuul peatub, vaibub kaeb, voog soontes tardub. Vaikus viimase ohke neelab. Päiksekiir kõrgusest lahvatab, palgel taevalik naeratus hiilgab. Pimedusvägi sai võidetud, Valgust elavat kõikjale kiirgab. Andres Lehestik

Palve

Sõnu vähe vahel vaja vahel vähe sõnu enam enam leida arusaama saama aru aimamisi aimama, mis ootamisi ootajate laulemisi laulud kõrvu kõlamaie kõrvu rajad rajamaie mõtterada mõistemaski mõistemine südameski Andres Lehestik

Palve

Me kõik kui teemandid – ühe tahuga taeva poole. Tahu suurust ja selguse sügavust teised ei näe. Taeva valgus helkleb meist välja vaid tahkusid lihvides. Kuis aga lihvida, lihvuda, kuidas tuhmusest puhtuda? Päikeselgi ju plekid, saati siis minul, kuid selgena sooviksin seista Kirkuse palge ees. Ande jagada, andestust paluda. Jagada rõõmu! Ka kannatust taluda. Kõik andeks anda. Paluda. Paluda Valguselt väge, et kõiksuses klaaruda. Olla kord Kuninga valikuks valgeks, ...

Palve

Valvates oodata Oodatut, kelle kirkus on varjul, olla kui põlelev pink. Taevaste taguses kumendab tumevalguse ajatu keha. Kõik liigub valguse poole, rõõmud, valud ja palved. Mõtled minevast, minevikustki, taamal tulevik terendamas. Tänuga teretad valgust siseoleku algsuses. Püsida olevikus, olla kaitsetult valvsuses. Andres Lehestik

Palve

Kui elu keeruliseks kisub või mõtteid raske mõtestada, on kergem puhtalt poolelt saada selgus. On lapsed ja loomad, on taevane Isa, on tugevat tuge hoida kuri meist ära. Lapseks jäämata hoida lapsemeelsena usku, siirast usaldust, taju – arm iial ei kustu. Olla truu nagu koer, olgu kerge või raske, truult paluda andeks, kui unustad käske. Kurjal kahtlemata on kavalad nõud, kõhklus, kahtlus ja isekus – vääritud jõud. Kui vahel ei teagi, kuis öelda, mis teha, palves ühenda ...

Ootusaeg

Minu Helgus! Kui tuul puhub taevas pilvedesse ulmad Sinu kujuks, mõtlen: kui tuled, tuled abitu, väetina, kõige kallim oled Sa maa peal! Tõstan armastuse jõuga Sinu kõige kõrgemaks! Kui vaatad taeva säras minu poole, kõige kirkamas säras, heleda aja algusena, siis minu sooviks on kummardada ja Sinu ees öelda sõnu, mis meile andsid kord, et usk ja lootus ja arm maa pealt ei kaoks: Meie Isa, kes ...

Palve

... ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.         Mt 25:32 Tänan südame, mõistuse, meelega, tänan ema- ja kehakeelega, tänan Kuningat kirkaima kingi eest, mis inimlapsele antud – tunda rõõmu, aidates ligimest, olla head tehes õnnest kantud. Ei tea, kas kord hüva- või kurakätt, lootus püsib, usun, hea on Temagi meel, kui palves palutud ande saab saata – tahan jagada, olla õigemal teel. Andres Lehestik

Palve

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu (Lk 12:35). Suured superpoed raskelt täis firmade riideist, voolab koskede kaupa tanklais neitsiklaar õli. Öine maakera helendab valguse võrgust, linnas tähti ei paista, tule kõrval on tuli. Kas oleme valmis Tema tulekuks tõesti? Tõesti usume tõeks meie käidava tee? Kas võtsime eeskujuks meeskuju ristil, kas käivad me kõrval vennad ja õed? Andres Lehestik

Laps leidis liblikatiiva

Lihtne – leidub Ehtne lapse märkamises, lendleb kaastunde ärkamises, isa lohutuseski hõljub, paitab sõna ärevil hingekest: «Tiivakiri ei kao. Kord jällegi liblikad lendavad.»  Lihtne ja ehtne – hea, et on isad. Täname.