Kõik autori postitused

Palve

Pole antud meil elada röövikuna – õuna närida, teadmata talvest, liblikast, tundmata head ja kurja. Kui ümber saab aeg, liig hilja siis varuda vilju, aeg otsas hooldada aeda. Hinges kahetsus närib. Kuid kahetsusvalus kätkeb paremaks püüdmise seeme. Tahtes elada viljakat aega taibata tuleb: ise aed oled, häid vilju annad, kui Aedniku lased harima aeda. Kuni aeg kannab.

Palve

Lumeräitsakaid järsku nii palju langeb hooga ja juurde ja lõpmata! Koiduvalgel veel viimane helves tasa, tasa – nüüd rahus on maa.   Valge alla jäid väsinud vaated, valges rahuselt rõõmustab hing, koorem õlgadelt oleks kui võetud, tänan tasasel sosinal Sind.   Päeva alguses areldi aimub, kuidas tuled kord kirkuses helgena. Hoia helbeina hõljuvaid hingi ilma üksinda jäämast, ilma Sinuta. Andres Lehestik

Palve

Kaalu tasa oma keset, hingerahu eluaset, milleks olema sind loodi, Loojaga sea mõte loodi. Oled ainus sina ise, ise tead, kas suurem, pisem. Sellel suurel ilmakeral oled väike mullatera. Mullaterast võsu sirgub, mõte taeva poole kõrgub – ei saa hooli mullast sest, kui ei hoia ligimest! Igaüks just sedamoodi, milleks teda ilma loodi. Nõnda meie Maarjamaal virgub vaim ja tasakaal.  Andres Lehestik

Palve

Kas võitja see, kes sõidab ees? Või targem taga sõudija? Et lõpp ei oleks järsk ja ootamatu teel – reas teised taga, üks on vaikselt ees –, on elus õigem sõita omaenda sõitu ning teisi segamata seada sihte ja püüda iseenda võitu. Andres Lehestik

Palve

Üks fotograaf elab me linnas, kutselt valgustusmeister, professionaal. Ta jälgib, mis toimub maailmas, kas tume või hele siin elulaad.   Üle kõige piltnik armastab valgust, iga päev talle valguse leidmise viiv. Vaatab tumedat pilti ta vastu valgust ja näitab – see vaid valguse negatiiv.   Kõrge torniga valgest veel helgemas majas meile jutlustab valguse loomusest. Talves füüsika toimib, kuid ime meid tabab – muutub valgus me südameis soojuseks.

Palve

Ei tulega ega kullaga, ei verega ega mullaga, lihtsalt veega, puhta veega hingele pääste Ta pühitses, pühitses vee puhtuse.   Läbipaistev maitsetu lõhnatu elu alus, imede alus vesi ja hing   Elu puhta veega edasi kanda, puhta hingega elu pärida võime.

Palve

Meie Isa, kes Sa oled Headus! Teadmuse eest Sind täname – hea on peatuda vahel, rahus hingata vaikselt. Helenduselt Su kirkust ja tarkuse sügavust tumedalt lugeda. Teravustes Su hoolivat hoidmist, Sinu armastust imelist ilu nägemisvõimes näha. Isa, kogu hingest me palume, palume mõistmise meelt, et ligimest hoida, hoida maad, Sinu rada. Andres Lehestik

Palve

pyhap_Lehestik1

Leidsin Ta lihtsamas. Lihtsates sõnades, silphaaval hõigatud. Hüüdes ja kajas. Mõttes ja vaikuses. Mõttevaikuses. Hingamistes ridade vahel. Teekond palveni. Foto ja töötlus: Toomas Nigola Tekstid: Andres Lehestik

Palve

Metssirel, põõsake, lõõma end löönud, sinilill taeva on maa peale toonud. Lõokannus kannustab lõokesi laulule, kuldnoka nokk kuldse suunaga – ülesse! Musträstas kaigutab – vaadake, kuulake! Elu on tõusnud, tühjus kadunud hauda! Tee kutsub kõndija kevadekäigule, Tõde on rõõmus – vennad-õed, võtkem laulda!

Palve

Pojake, pojake, mu linnupojake! Ema, ma minema pean, ma ei taha. Pojake, pojake, mu linnupojake! Ema, ma tean, aga pean, ei vaata taha. Pojake, pojake, mu poeg, linnuke! Minu tee on tõde, mu elu, nii on elu. Mu pojake, poeg, mul on hirm, mul on valu. Kuhu lähed, mu poeg, minu vaev, minu arm! Ära pelga, mu ema, olen tugev, elu vahel on karm. Ma julgen ja jõuan, talun hirmud ja vaeva. Näe, ema-emake, näe, ma lendan! Lendan taeva!

Palve

Tumedad pilved, räsitud, tuul lõõtsub õudu, õõva. Linnud ei lenda, rohi ei sirgu – aeg ise siin kannatab piina. Hääl halab ja oigab hädades, anub valude vaevast pääsu. Elu veel sees, puu nagiseb, tüvi üksinduskaebeid kääksub. Tuul peatub, vaibub kaeb, voog soontes tardub. Vaikus viimase ohke neelab. Päiksekiir kõrgusest lahvatab, palgel taevalik naeratus hiilgab. Pimedusvägi sai võidetud, Valgust elavat kõikjale kiirgab. Andres Lehestik

Palve

Sõnu vähe vahel vaja vahel vähe sõnu enam enam leida arusaama saama aru aimamisi aimama, mis ootamisi ootajate laulemisi laulud kõrvu kõlamaie kõrvu rajad rajamaie mõtterada mõistemaski mõistemine südameski Andres Lehestik

Palve

Me kõik kui teemandid – ühe tahuga taeva poole. Tahu suurust ja selguse sügavust teised ei näe. Taeva valgus helkleb meist välja vaid tahkusid lihvides. Kuis aga lihvida, lihvuda, kuidas tuhmusest puhtuda? Päikeselgi ju plekid, saati siis minul, kuid selgena sooviksin seista Kirkuse palge ees. Ande jagada, andestust paluda. Jagada rõõmu! Ka kannatust taluda. Kõik andeks anda. Paluda. Paluda Valguselt väge, et kõiksuses klaaruda. Olla kord Kuninga valikuks valgeks, ...

Palve

Valvates oodata Oodatut, kelle kirkus on varjul, olla kui põlelev pink. Taevaste taguses kumendab tumevalguse ajatu keha. Kõik liigub valguse poole, rõõmud, valud ja palved. Mõtled minevast, minevikustki, taamal tulevik terendamas. Tänuga teretad valgust siseoleku algsuses. Püsida olevikus, olla kaitsetult valvsuses. Andres Lehestik

Palve

Kui elu keeruliseks kisub või mõtteid raske mõtestada, on kergem puhtalt poolelt saada selgus. On lapsed ja loomad, on taevane Isa, on tugevat tuge hoida kuri meist ära. Lapseks jäämata hoida lapsemeelsena usku, siirast usaldust, taju – arm iial ei kustu. Olla truu nagu koer, olgu kerge või raske, truult paluda andeks, kui unustad käske. Kurjal kahtlemata on kavalad nõud, kõhklus, kahtlus ja isekus – vääritud jõud. Kui vahel ei teagi, kuis öelda, mis teha, palves ühenda ...