Kõik autori postitused

Palve

Hea puusepp, mul pole laeva, millega merele purjetada. Ma tööriistad annan, pead nägema vaeva, ise pead laeva ehitama. Hea meister, palun nimeta riistad, ütle, mis on nende hind. Õpi hoolega tundma, need kallid, kui kasutad – süda, mõistus, jõud ja hing. Hea Meister, jään Sind tänama, hoolid et väikesest vennast! Ära ühtegi unusta, õpi töötama, hoidma, ja ligimest kui iseennast!

Palve

Kord valgub elujärg kui küünlavaha laiskelukana diivanile laiali ja ajukoore alust täidab pastilaa. Siis kistakse sind kõhevile magusudulaevast, kõik kalgistub, krampvalu viirutus käib lõpmata. Ning tasapisi taandub hoopis halliks, hall ingel hinge nagu hoiaks hallis vammuses. Mustvalgel öeldut vaevu eristada suudad, kõik hallub halli päeva hallis valguses. Hall hajub, verev koidab, hing idast läände rebitud saab alasti. Kes seda väetit-väetut hoida suudab, toeks maa ja ...

Palve

Kas alandan ennast, kui maast korjan prahi, mis metsas või tänaval vedeleb? Kas ülendan ennast, kui maast korjan prahi – „No vaadake kõik, mida mina teen!“? Ei mõtle ma alandust, ülendust mitte, tehtud piskust raasuke hea mu meel. Ka mina ju tarbin ja seeläbi saastan, sammhaaval saan käia meeleparandus­teed.

Palve

Mu sõna vaob aegade liiva, ma tean. Sinu sõna on püsiv ja loov, ma tean. Oma mõtetes jääda Su sõnasse, omil sõnul leida Su Vaimu on hea.

* * *

Jaaniõhtul kui hüpata hooga ja liduda lati alt läbi jõuad tuhande õie aasale kus hingel ei ole häbi lüüa karikakrale külge kurameerida kellukaga tõrvalillele kleepida ligi rõõmust nutta koos helmikaga kasteheinaga jagada jooki väriheinaga õhtuseid õrnusi viia maasikamarjale kooki ja laulda ja tantsida koiduni kus leiad end põhjast ning lõunast palju paremal vasemal väljal sõnal jalg seal õitseb võid noppida imeõie ta vaba on reegleist õrnalt hoida teda kui unenägu ja ...

Palve

Oh mind inimest, ei saa hingeta hakkama! Palju kui võetud on hinge, hing kui haiget on saanud, hing vajab puhastust, hing ihkab pühadust, hea on hingele harduseaeg. Puhtust ja valgust, heledat helgust, lõpuni andestust, hing ihkab armastust. Tulen Su kotta ja palun: Tule, lasku kui tuike ja hoolda mu hinge, võta hinge pealt ära, puhasta tundeni – olla võin minagi templum viventis Domini.

Palve

Imetlen Sinu lõputut armu – iseenesest põlejaks olen end pidanud isevalguseks Sinust mõtelnud kasinas kahendsüsteemis – on ei ole põleb ei põle Ja Sina – värvide miljardist voolavat valgust kõigile kallad mullegi ulatad

Palve

Kolm kinki suurt Sa oled andnud meile: üks – elada me võime imelises ilmas, kaks – vaba mõtlemise võimest pole ilma, ja kolmas, suurim neist, on armastus, kõik muutuks muidu mõttetuks. Ma palun, õpeta meid hoidma seda ilma, et kestaks inimpõlved, elust ei jääks ilma. Üksainus maa, üks kodune planeet on meil, et käia Sinu antud teed. Ma palun, anna meile mõttevabaduses tarmu, et Sõna uskuda ja loota Tõele. Tunda Sinu armu.

Palve

Kujutlen käima end kambrites ringi, kus elamas palju kalleid mälestushingi. Ühes ruumis on alati päike ja soe, mu mured ja valud siin enam ei loe, suurest südameheadusest kamber nii kena, ikka avali uks, uksel üks sõna – EMA. Maailm näidanud mulle on küllust ja karmust, emaarmastust pean heldeks Jumala armuks. Ei mäleta algust, armul lõppu ei ole, pole headusel mõõdupuud, piiregi pole. Sama armastus väe andis tõele, mis lihtne: „Jeesus mis ütleb, seda siis ...

Palve

Leibkonna vanim leiblane ühel hommikul kutsus meid appi. Näitas – „Jala’, kae, edesi makasõ!“. Palus kohale kutsuda pappi. Isa Andreas, taadi ristipoeg, jõudis, toas vaikides eest mindi ära. Andis õliga õndsust, risti suudelda andis, võttis minejal patud pealt ära. „Tulõ, And’okõ, kõrras viil istu mu mano, õigust kõnõlõ – säälpuul iks ilosamb om?“ „Kuis mullõ kõrd ütlit? – Ku usut, sõs om.“ „Ma usu. Nii om.“ Ei meelest läe lõputu rahu ja vaikus, mis taadil südame ...

Palve

Hääl heliseb, heliseb, heliseb,  Hääl heliseb tähtede vahele.  Hääl ilma sündis ja helises,  tähevalgus tõusis ta kohale.    Kolm kuningat rändasid idamaalt,  kaasas Häälele kinkide koorem.  Kingikoormad nüüd rändavad igal maal,  aga Hääl on kink kõige suurem.    Hääl helisev maa peale rahu loob ja inimestest hea on meel.  Meie südameisse ta rõõmu toob. Jõuluhelinad hinges ja väljadel.    Koos laulame, hõiskame rõõmuga ja kellade kõla kajagu.  Meile Looja poolt loodud ...

Peegel peeglis

Jalg raske ja raske on rada, kui üksinda taeva all samme sead. Vahel üürike rõõm, kui saad helistada, tunda läheduslaineid, küll tahaks kallitel paitada pead! Hea rändur, hea on tajuda, mõelda: kuhu iganes lähed – Tema on lähedal. Oled levis, limiiti on lõputult, aku peab. Mis hingel ja hingest öelda otse saad ära. Tasane tuulehoog pikalt silitab pead.

Palve

Pole antud meil elada röövikuna – õuna närida, teadmata talvest, liblikast, tundmata head ja kurja. Kui ümber saab aeg, liig hilja siis varuda vilju, aeg otsas hooldada aeda. Hinges kahetsus närib. Kuid kahetsusvalus kätkeb paremaks püüdmise seeme. Tahtes elada viljakat aega taibata tuleb: ise aed oled, häid vilju annad, kui Aedniku lased harima aeda. Kuni aeg kannab.

Palve

Lumeräitsakaid järsku nii palju langeb hooga ja juurde ja lõpmata! Koiduvalgel veel viimane helves tasa, tasa – nüüd rahus on maa.   Valge alla jäid väsinud vaated, valges rahuselt rõõmustab hing, koorem õlgadelt oleks kui võetud, tänan tasasel sosinal Sind.   Päeva alguses areldi aimub, kuidas tuled kord kirkuses helgena. Hoia helbeina hõljuvaid hingi ilma üksinda jäämast, ilma Sinuta. Andres Lehestik

Palve

Kaalu tasa oma keset, hingerahu eluaset, milleks olema sind loodi, Loojaga sea mõte loodi. Oled ainus sina ise, ise tead, kas suurem, pisem. Sellel suurel ilmakeral oled väike mullatera. Mullaterast võsu sirgub, mõte taeva poole kõrgub – ei saa hooli mullast sest, kui ei hoia ligimest! Igaüks just sedamoodi, milleks teda ilma loodi. Nõnda meie Maarjamaal virgub vaim ja tasakaal.  Andres Lehestik