Juba lapsepõlvest alates olen ma püüdnud eraldada olulist ebaolulisest, tuuma kestast. 9. detsembril Postimehe kultuurilisas Arter ilmunud artikkel „Kirikusse minnes jäta oma reeglid ukse taha“ pani mind nii mõneski mõttes õlgu kehitama, kuna minu arvates on kirikusse minnes ainult üks soovitus: kirikusse minnakse avatud hinge ja südamega, järgitakse teenistuse ajal õpetaja juhendamissõnu ning leeriõpetuse läbinud koguduseliikmete käitumisnorme. Kõik muu ei peaks arvesse ...

Iga inimene näeb asju oma silmade, mõistuse ja südamega. Mõeldes Eestile küsin ma kõigepealt iseendalt: mida kujutab minu jaoks Eesti? Maad ja rahvast? Seda küll. Aga veel? Ajalugu, kultuuri, keelt – kõike seda, mida meie esivanemad ja me ise oleme loonud ja mis meie jaoks Looja on loonud – imeilus põhjamaa, tõsi küll, üsnagi kivise pinnasega, aga ikkagi viljakandev, õitsev ja rohelusse uppuv. See on see maa, mis meile hoida ja kaitsta on antud. Me oleme eestlased ning ...

«Luteri kiriku pealiin on olnud üsna alalhoidlik ja traditsioonitruu. Samas pole võimalik öelda, kas mistahes muudatused oleksid tänaseks kujunenud olukorda kuidagi ära suutnud hoida. Selleks puuduvad lihtsalt muudatustejärgsed kogemused.» Need laused on võetud TÜ usuteaduskonna vanemteaduri Lea Altnurme arvamusloost «Eestlaste religioossus väljendub individuaalsel viisil» (arvamus.postimees.ee, 02.05. 2013). Tõepoolest, pole olemas ühtegi meetodit, mille abil ilma ...

Hämmastus on see tunne, mis tekkis minus Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu vabamüürlaste hulka kuulumise vastu protesteerijate mõtteavaldusi lugedes. Tõepoolest tekib tahtmine hüüda: tule taevas appi! Hämmastav ei ole see, et mõned kodanikud, kes asjadega kursis pole, sirutasid viivitamatult käe solgiämbrite järele, et end internetis välja elada, vaid hämmastav ja kurb on tõsiasi, et kogu selle laviini vallandas vaimulikkond ise. Mul on alati kahju inimestest ...