Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ausus on oluline

15.01.2020 | | Rubriik: Arvamus

Võime õnne tänada, et korruptsiooniga pole Eestis nii suuri probleeme kui mitmes teises maailma riigis. Viimase aja poliitilised skandaalid, sportlaste dopingulood ning ka hiljutine Ragnar Nurkse instituudi juhtum näitavad siiski, et meilgi ei saa avaliku elu tegelasi üleliia usaldada.
Õieti ei peaks see kedagi üllatama, sest väiksemat sorti pettused on Eestiski minu meelest ühiskondlikult üsna aktsepteeritavad. Pean silmas näiteks mõõdukaid liialdusi projektitaotluste ja aastaaruannete vormistamisel, tutvuste kasutamist isiklike hüvede saamiseks, kerget bluffimist ülemuste, klientide või meediaga suhtlemisel jne. Kõik saab alguse juba koolist, kus spikerdamist ega plagieerimist sageli kuigi suureks patuks ei peeta.
Usutavasti aitab sellele kaasa meie ajale iseloomulik konkurentsivaim. Inimene, kes rangelt kõigist kõverustest hoiduda püüab, jääb karmis eluvõitluses ühiskondliku positsiooni pärast lihtsalt teistele alla. Kohtumõistvad hinnangud pettuse või korruptsiooniga vahelejäänud avaliku elu tegelaste suhtes tunduvad niisiis justkui kohatud, sest paljud tavakodanikud ei toimi oma igapäevaelu asju ajades sugugi eetilisemalt.
Teisalt ei saa salata, et mõnede ametite puhul on põhjust inimestelt nõuda tavalisest suuremat ausust. Küllap ei tahaks keegi meist näiteks elada ühiskonnas, kus arste, kohtunikke ega politseinikke ei saa usaldada. Mitmel pool maailmas see aga just nii ongi.
Sama nõudlik tasub olla ka ajakirjanike suhtes, et nad ei ilustaks tegelikkust ega vaikiks olulisi asjaolusid maha, vaid püüaksid ühiskonnas toimuvast anda tõetruud ja tasakaalustatud pilti.
Paraku tundub, et rahva usk ajakirjanduse usaldusväärsusesse on hakanud vähenema. Küllap ka meil, ajakirjanikel, on põhjust seejuures endilt küsida, kas ikka oleme alati julgenud tõele tunnistust anda.
Veel üks institutsioon, millelt avalikkus tavapärasest kõrgemaid eetilisi standardeid eeldab, on aga kirik. Kui selle töötegijad maist au ja vara taga ajavad, onupojapoliitikat harrastavad või tõsiseid kirikusiseseid probleeme maha salgavad, pole põhjust imestada, et ka nende usukuulutust kuigi tõsiselt ei võeta.
Roomakatoliku kiriku autoriteeti ongi üsna paljudes riikides viimasel ajal lammutanud seksuaalsete kuritarvituste kinnimätsimise ning raha väärkasutamisega seotud skandaalid. Eesti usuühenduste puhul pole selliseid piinlikke asju seni õnneks eriti avalikkuse ette tulnud.
Siiski sooviksin, et ka meie luteri kiriku rahaasjadest avalikkuses märksa üksikasjalikumalt räägitaks, kui see näiteks alanud aasta eelarve koostamisel ja vastuvõtmisel toimus. Miks olid rahajagamisel just sellised prioriteedid? Kuidas vastavad otsused sündisid ning mil viisil välditi otsustajate sugulus- ja sõprussuhetest tulenevaid võimalikke huvide konflikte?
Nendele küsimustele ausate ja ammendavate vastuste andmine aitaks küllap hajutada kahtlusi, kas kirikuinimesi ikka saab rohkem usaldada kui meie teisi avaliku elu tegelasi.
Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)