Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Aukuninga alandustee

01.04.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Palmipuudepühaga algaval vaiksel nädalal jälgime Jeesuse elu viimaseid sündmusi. Jeesus ratsutab kuninglikult Jeruusalemma vastu oma surmale ja ülestõusmisele. Teda ootab ees vahistamine, kannatus ja rist, Jeesuse sõnum oma jüngritele on aga, et nende mure ja lein muutub rõõmuks. Jeesuse kannatusteekond on kogu inimkonna kannatustee ning tema võit surma üle meie lootus, vabadus ja rõõm. Vaikse nädala sündmused ei ole seetõttu vaid hetkelised mure- ja rõõmusähvatused, need on aluseks, millele toetub kristlik usk ja igavene elu. 

Saabuv vaikne nädal tõotab tulla vaikne ka sõna otseses mõttes, inimesed on oma kodudes. See vaikus ei ole aga hääletu: kui väliseid segajaid on vähem, jõuab igaviku hääl paremini meie kõrvu. Saame tervitada aukuningat Jeesust oma südames, talle vaiba teele lahti rullida ja oma palved tema teele asetada. Täname teda turvaliste päevade eest, mis meie elus on olnud, ning palume jõudu ja hoidmist olukorras, milles praegu oleme. Palume puhkust ja rahu väsinutele ja tervenemist haigetele. Mõtleme tänumeeles inimestele, kes on meid aidanud ja olnud meie vastu sõbralikud. Palume Jeesuse lähedalolu mures ja leinas viibijatele. 

Jeesuse tee Jeruusalemma on ka meie elu tee. Kõrvalseisjana näeme selles ehk vaid üht tema eluetappi, aga oma südant Jeesuse ette tuues, oma mured ja rõõmud tema teele laotades mõistame, et kõik temaga toimuv puudutab meidki sügavalt ja vahetult. Oleme teel ühes temaga, kes kannab meie nõrkusi ja pattu ristile, vajame tema armu ja andeksandi, tema sõnadest kosutust oma hingele. Oleme osalised selles rongkäigus, mis algab siin maises elus ja suubub igavesse ellu. 

Tiina Janno

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)