Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Aukartus valu ees

15.03.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Evangeeliumid jutustavad Jeesuse kolmekordsest ettekuulutusest oma eelseisva saatuse kohta Jeruusalemmas: ta antakse paganate kätte ja teda mõnitatakse ja talle sülitatakse näkku, ning kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad ta ära ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.  Miks Jeesus rääkis sellest kolm korda? Taolist prohveteeringut taibata ja omaks võtta oli kõike muud kui lihtne – isegi nendel, kes olid Jeesusele ta maise elu päevadel kõige lähemal. „Aga nemad ei mõistnud sellest mitte midagi ja see asi oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet“ (Lk 18:34; tsiteerimisel on kasutatud 1989. a piiblitõlget – toim.). Enamgi veel, Peetrus viis Õpetaja kõrvale ja hakkas teda hoiatama: „Halastus hoidku, Issand! Ärgu seda Sulle sündigu!“ (Mt 16:22) Jüngrite probleem oli eeskätt seotud võiduka Messia kuvandi ja inimliku kannatuse ning häbiväärse surma kokkusobimatusega. Küllap võime aga öelda, et püüd vältida kannatust, valu ja surma nii iseenda kui veel enam oma lähedaste puhul on midagi instinktiivset ja üldinimlikku. Kui sageli tuleb ette, et mõni elatanud inimene või vähihaige tahaks lähedastega kõnelda eelseisvast lõpust, kuid talle öeldakse: „Ära sa niisugust juttu küll aja! Sa ei tohi alla anda – elad veel saja-aastaseks …“ Üks mu raske haigusega võidelnud sõber rääkis, et kui ta tervis halvenema hakkas, siis tundus talle, justkui veaks ta alt kõiki neid, kes tema eest palvetasid ja tema paranemisele lootsid.  Kummatigi ei saa valu, kannatust ja surma vältida. Ei ristita saa matkata, ütleb laulusalm. Mõne nädala eest kirjutas ERR arvamusportaalis suhtlemis- ja religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar aukartusest valu ees ehk valuaukartusest. „Uue sündimine on valuline protsess. Olen mõistmas, et paljud avastused ja leiutised sünnivad valu kaudu. Mõnikord on see valu loovas hinges, vahel inimeste vahel. Me ei saa südamevalu vältida, aga me saame seda suunata uue loomisele ja hoida hävitavaks muutumisest. Aukartus tähendab mitte sekkumist, olla laskmist. Vahel tundub mulle, et valu ei saa võtta enne, kui ta on oma loova töö teinud. Valuga toime tulek on otsekui küpsete eesõigus.“ Kuigi professor Lehtsaar räägib eeskätt hingevalust, maksab tema öeldu samavõrd ka füüsilise valu kohta. Olen haiglaid ja hooldekodusid külastades tajunud erilise selgusega Kristuse ligiolu ja kirkust seal, kus on haiged, kannatajad ja surijad – seal, kus aktsepteeritakse valu ja tema loovat tööd ning kus valu eest pole võimalik põgeneda. Tunnen siis midagi samasugust – aukartust, soovi mitte sekkuda, kannatusel ja selle kogejal lihtsalt olla lasta, lubada Kristusel oma tööd teha. Surmast kõneldes ütlevad paljud, et tahaksid siit maailmast lahkuda kiiresti ja valutult – kõige parem oleks äkksurm une pealt. Peaasi, et ei peaks pikalt piinlema ja lähedastele tüliks olema. 1902. aastal välja antud eestikeelses agendas on aga kirikupalve: „Hoia meid kurja surma eest, kui süda alles patust pööramata!“. Kuri surm oli äkiline ja ootamatu, seevastu õndsale surmale eelnes ettevalmistusaeg: võimalus korrastada suhteid Jumala ja kaasinimestega, andeks anda ja ära leppida, pihtida ja armulauda vastu võtta, et minna Jumala ette puhta südamega. Sageli kuulus selle ettevalmistuse juurde vältimatult füüsiline valu ja kannatus. Eriline ja õnnis viis kannatada on koos Kristusega ja tema pärast. Oma kirjutises „Kontsiilidest ja kirikutest“ nimetab Martin Luther kiriku seitsmenda tundemärgina Jumala sõna, ristimise, armulaua, pihi, palve ja ametite kõrval kannatust. „Sest kui sind Kristuse pärast hukka mõistetakse, ära neetakse, sõimatakse, laimatakse, vaevatakse, saab „vana Aadam“ tapetud. Ta peab õppima kannatlikkust, leebust, kiitust ja tänu ning kannatustes rõõmsaks jääma. See tähendab Püha Vaimu läbi pühitsetud ja uuendatud olla uueks eluks Kristuses ning seeläbi õpitakse Jumalat uskuma, teda usaldama, tema peale lootma ja teda armastama.“ Soovin meile paastuajaks õnnistatud teekäimist koos Kristusega, kes on kandnud meie ja kogu maailma valu ning kelle vermete läbi on meile tervis tulnud.

Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 

Marko Tiitus,
assessor

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu.
(Ps 103:2)