Esileht » Mitmesugust » Muusika »

Augustiorelid

20.11.2013 | | Rubriik: Muusika

Muusikaelus tuleb ette õnnelikke ja vaimsusrikkaid sündmusi, mis puudutavad ja jäävad meeltesse püsima. Üheks taoliseks on ka tänavune Tallinna XXVII orelifestival.

Ainuüksi Tallinnas anti meistrite tasandil nädala jooksul 40 eripalgelist kontserti, Pärnus kolm ja mujal Eestis kümme: Kodaveres, Iisakul, Emmastes ja Kärdlas Peter van Dijk Hollandist; Tormas ja Lohusuus Aleksander Gorin Iisraelist; Räpinas ja Rõuges Ines Maidre ning Vastseliinas ja Valgas David Christie USAst. Peale selle loengud, ekskursioonid, meistrikursused …
Meistrikursused on mõeldud festivalide algupäevist peale eelkõige noortele – nimetagem neid 11–19aastasi õpipoisteks ja sellideks. Tänavu registreerus neid 15: enim Venemaalt, kuus Eestist ja kaks Tšehhist. Kiitus õpetajatele selle eest, et pandud on alus õigesuunalisele manuaaltehnikale ja arengut edendavale repertuaarivalikule! Suurepäraseks näiteks ses osas oli tublide vene noorte kõrval ka üks väike narvalane, tänavu noorim kõigist Andres Naruson, kel juba ka rahvusvaheliste konkursside kogemusi (õp Tuuliki Jürjo). Publiku ette astus temagi.
Suurte kontsertantide rida, peale nimetatute, kõneleb mõndagi tasemest nii meil kui raja taga, sestap esitlegem kõiki: Jan-Pierre Leguay, Anna Humal, Denis Kasparovitš, Edouard Oganessian (Pariis), Ulla Krigul, Yuval Rabin (Šveits), Anna Karpenko (Moskva), Jonathan Scott (Inglismaa), Aare-Paul Lattik, Edmund Boric Andler (Horvaatia), Tiit Kiik ja Piret Aidulo.
Täheldades, et Eestimaalt on viimasel veerandsajandil läbi käinud kogu maailma organistide paremik ja siia on ikka tagasi tahetud, võib kinnitada: kaalukuselt on meie festivalid tõusnud omataoliste etteotsa. See on saanud nii uhkustamise kui vastutamise asjaks.
Mis aga tänavu üle kõige kerkis? Minu meelest oli taolisi kaks: barokkmuusika ime, Bachi «Fuugakunst» 7. augustil ning Andres Uibo viiulikontsert (2013) lõppkontserdil, esimene esituse täiuses, teine eeskätt üllatavas vabas kompositsioonitehnilises teostuses.
Bach toodi meie ette koos Johannese Ilmutuse raamatu projitseeritud tekstidega (vaid viimase osa, 22. peatüki luges Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson), kõigi fuugade ja kaanonite, erinevate pillide, ansamblite ja vokaaliga.
Vaimse kõrgatmosfääri lõid kaheksa meisterorganisti ning 12aastane Moskva Gnessinite-nim muusikakooli orelisell Alihan Konduhov (õp Anna Karpenko), kõlalise vahelduse lõid vokalistid Kädy Paas, Ka Bo Chan, Anto Õnnis ja Uku Joller ning Oksana Sinkova (flööt), Olev Ainomäe (oboe d´amore), Peeter Sarapuu (fagott), Arvo Leibur (viiul), Toomas Nestor (vioola), Tõnu Jõesaar (viola da gamba), Aare Tammesalu (tšello), Imre Eenmaa (kontrabass), Ivo Sillamaa (haamerklaver) ning Lembit Orgse (klavessiin).
«Fuugakunsti» täisesitus kujunes oma vaheldusrikkuses eriti õnnestunuks, kuigi kuulajale ka õnnestavalt väsitavaks.
Lõppkontserdi «põhja» moodustasid Klaaspärlimäng Sinfonjetta koos dirigendi ja viiulisolisti Andres Mustoneniga, värvipaletti täiendasid kammerkoor Collegium Musicale ja kontratenor Ka Bo Chan. Ba­chi seitsmeosalises kantaadis «Geist und Seele wird verwirret» (BWV 35) rabas Mustonen oma tempomängudega – ta ei pidanud kinni kokkulepitust, kippus kiirustama ja asetas ennekõike Piret Aidulo niigi nobeda orelipartiiga pingesse (millest tuli auga välja).
Uibo traditsioonilises stiilis «Ave Maria» koorile keelpilliorkestriga võlus kõlailuga, inglase John Taveneri «Palve Jeruusalemma pärast» aga haaras muusikalise keele omalaadsuse ja sopranirühma väljendusjõu, kandvuse ja värviga. Ja nüüd siis viiulikontserdist.
Kuulsime vististi esimest kooriga viiulikontserti maailmas. Sakraalmuusikas on SÕNAL eriline koht, samuti sümbolitel. Autor on seda kolmeosalist teost – fantaasia, ciacona, «Agnus Dei» – nimetanud ka liturgiliseks kontserdiks. Muusikasse tikib ta kristlikke sümboleid nagu ristimotiiv ning Isa, Poja ja Püha Vaimu kujund ja tähenduslikke tsitaate. «Agnus Deis» ilmub sõnumikandjana inimhääl, «väljendamaks sellega viimase üleolekut isegi kauni ja peaaegu võrdseks peetud viiulikõla üle» (Gerhard Lock). Ses mõttes on teos üpris keerukas, kuid väga täpselt läbi komponeeritud.
Esimene osa kujutab endast 2005. a tšellole ja orelile kirjutatud pala «Bach peeglis» orkestrivarianti. Väärib märkimist, et Uibol on väga tugev orkestrinärv – pea kõik tema orelilugude orkestratsioonid tunduvad lähtetöödest intensiivsemad, ka sümfoonia «Apocalypsis».
Ciacona viitab oma kõikuva atmosfääriga praeguse maailma keerukusele ja ebakindlusele, millest pääsemisele tõotab seejärel kohe kolmanda osa algul kostev ristimotiiv. Läbi miserere/dona-nobis-motiivi töötluse muusika lõpuks rahuneb, «sümboliseerides valmisolekut Jumala talle toodava rahu vastu võtta» (G. Lock). Väga mõjus nagu teemas, nii ka teostuses.
Vaatamata sellele, et Mustonen (kellele teos ka pühendatud) pidi nii dirigendi kui solisti rollis peatähelepanu pöörama viiulipartiile (Uibo: «See kontsert on suurt täpsust nõudvate sisseastumiste tõttu rohkem dirigendi lugu») ja et ka orkester polnud hetkel parimas konditsioonis, prahvatas publiku vastuvõtt võimsasti.
Kuuldavasti tuntakse Poolas sama esitusegi põhjal viiulikontserdi vastu huvi. Et autor on praeguseks niigi peenestruktuurilist partituuri veelgi lihvinud, siis ootaks küll peatset uut ettekannet. Andres Uibol läheb viimasel kümnendil ka heliloojana järjest paremini – 22. novembril mängitakse Moskvas tema sümfooniat Moskva Raadio sümfooniaorkestriga Orfei ja kooriga Blagovest Andrei Jakovlevi juhatusel juba teist korda pärast k.a 7. jaanuari! Töö kiidab tegijat, tegijad tööd.
Ivalo Randalu

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)