Esileht » Arvamused » Kolumn »

August. Sajab

29.08.2012 | | Rubriik: Kolumn


Pessimistid on ikka Eesti suveilma töganud: «Nädalavahetusel tuleb kuni kolmkümmend kraadi sooja! Laupäeval viisteist ja pühapäeval loodetavasti sama palju.»
Nüüd on see tõeks saamas. Samas, mis sügiselgi viga. Tore, kui ajakirjandusse ilmuvad taas muudki teemad peale nende, mis inglane kokku võtab lauses: küsida valijalt, mida ta arvab poliitikuist, on sama, mis küsida laternapostilt, mida ta arvab koertest.
Pealegi algab kooliaeg.
Õppimine on inimeseks olemise alus, vanasõna ütleb, et inimene õpib kogu elu. Nii lõpu- kui küpsustunnistus on ebaõnnestunud sõnad, mis mulle alati ängistavalt mõjunud: ah et nüüd siis on lõpp, nüüd siis oled küps.
Õppimiseta pole kasvamist, ja nagu nüüd räägitakse, tuleb isegi vananemist õppida. Õppimisel põhinevad kõik suhted, nii inimeste vahel kui Jumalaga. Heebreakeelne verb pühade kirjadega tegelemise kohta tähendab õppimist. Juut ei loe Piiblit.
Sellega on mõista antud, et õppimine küll algab lugemisoskusest, aga mitte igasugune lugemine ei loe. Kurdetakse, et pealekasvavas puutetundlikus nutipõlvkonnas on sõnadest mõtte kokku panemine üldse hääbuv kunst. Mati Hint on internetiga seotud probleemi olemuse sõnastanud keskendumisvõime ning tekstimõistmise kahanemisena. Võrgus surfamine pole õieti lugemine, sest ei õpeta süvenemist ega terviku nägemist.
Bernis sündinud filosoof Peter Bieri on Pascal Mercier’ nime all avaldanud õige mitu romaani. Eesti keeles ilmus sel aastal «Öine rong Lissaboni», mis meeldis mulle eriti hästi, kuna peategelane – ülimalt erudeeritud, fenomenaalse mäluga ning punktuaalne klassikaline filoloog, kes ei pea suuremat ei akadeemilistest kraadidest ega ametipostidest – meenutas mingil moel mu head õpetajat ja kolleegi Marju Lepajõed.
Selles romaanis on lause: «Kui Amadeu loeb raamatut [---], siis ei jää sinna enam ühtegi tähte. Ta ei neela mitte ainult mõtet, vaid ka trükimusta.»
Mõtlesin, kas Marju saaks ehk sellega hakkama. Teisalt hakkas mind kummitama pilt pastorist, kelle laual lebab puhaste, lumivalgete lehtedega Piibel. Ei kärbse- ega trükimusta. Mitte läbi, vaid ära loetud, alla neelatud. Midagi sarnast nagu Hesekieli raamatu kolmanda peatüki alguses, kus prohvet sunnitakse rullraamatut sööma.
Lugemine on siiski alles algus. Lugemine on omamoodi turvaline, kavandatav ja korratav, mistõttu paljud sellega piirduvadki. Kes edasi õppida tahab, peab üritama ka kirjutada. Selle õnnestumine on palju ebakindlam, juhuslik ja vahel kordumatu. Näiteks kirjutamise kõrgeim tase, luule, on juba nii riskantne tegevus, et läheb korda väga vähestel ja neilgi pigem harva. Või nagu formuleerib briti-ameerika poeet W. H. Auden:
«Teiste silmis on inimene luuletaja siis, kui ta on kirjutanud ühe hea luuletuse. Iseenda silmis on ta luuletaja ainult hetkel, kui viib uude luuletusse viimaseid parandusi sisse. Hetk varem oli ta kõigest potentsiaalne luuletaja; hetk hiljem on ta inimene, kes on lõpetanud luuletamise, võib-olla jäädavalt.»
Häbilugu küll, aga isegi kirikulehele kolumni kirjutades tunnen üsna samamoodi. Alustades on ikka paaniline hirm, et äkki seekord ei õnnestu üldse midagi paberile saada. Veel hullem on jutluse kirjutamine, sest seal lisandub vajadusele algatuseks oma vaimu lugemisega turgutada (Jan Kaus ütleb ka, et kirjaniku tegelik töö on hoopis lugemine) hiljem tarve kirjapandu ette kanda. Koos painava küsimusega: kas jutlus peab olema monoloog või dialoog, jutlustaja kõnelemine iseendaga (soliloog, kui kasutada püha Augustinuse neologismi; see pole kaugeltki sama mis üksinda rääkimine) või hoopis vestlus Jumalaga, niisiis palve?
Millal valida üks või teine viis, et sõnast saaks tegu, et jutlus muudaks – mitte üksi mõtlemist, vaid ka käitumist? Et see oleks julgustav ja õpetlik, aga mitte moraliseeriv. – Kus moraal tähendab meeste kehtestatud korda naiste, pudulojuste ja muu vallas- ning kinnisvara jagamiseks nii, et kõigile midagi saaks, mistõttu liberaal­se ühiskonna süüdistamine moraalituses on täiesti asjakohane… Aga see on teema mõneks järgmiseks puhuks ning siinkohal on targem mõttelõng läbi lõigata, nii nagu augustikuu sajud lõpetavad suve.
Optimist vastab ka praegu pessimistile: kui väljas ladistab vihma ning lõõtsub vinge tuul, siis mõtle sellele, et vähem kui kümne kuu pärast algab suvi. Seni võib ju lugeda ja kirjutada, ühesõnaga õppida. Vello Salo armastab väga õigesti rõhutada, et ülal tsiteeritud vanasõna tuleks lugeda teistpidi – mitte et inimene õpib, kuni elab, vaid et inimene elab, kuni õpib. Muidu on tõesti lõpp ja oledki küps.
Head järjekordset kooliaastat seega kõigile!

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)