August on eriline kuu

Augusti sündmustel on palju öelda nii kuu kiriklikke mälestuspäevi, ajalugu kui lähiminevikku arvestades. Eestis on augustis toimunud väga erilised sündmused.
Sellel aastal tohime 20. augustil tähistada taasiseseisvumise 25. aastapäeva. See, mida oleme võinud oma silmaga näha ja oma elus kogeda, on Jumala ime. Poliitiliselt oli hullumeelne ja isegi ohtlik tegevus murda võim, mis oli valitsenud maailma.
Maailm muutus imekombel ja meie paljukannatanud rahvas oli ühtsem kui kunagi varem. Eestis puhusid uue aja tuuled. Kogudusse oli tulnud täiesti uus elu, uued inimesed ja uus innustus, mida me ei ole enne ega pärast seda näinud. On tohutu kingitus, et saime seda läbi elada.
1991. aasta suvel oli koguduse lastekoor saanud praost Matti Hakkaraiselt kutse sõita Soome. Kõik näis suurepärane ja Haapsalust lahkudes ei osanud me ette kujutada järgmiste päevade sündmusi. Pühapäeval, 18. augustil laulsime Huopalahti kirikus ja meil ei olnud aimugi, et juba samal päeval kell 16.50 sai Nõukogude Liidus alguse riigipöörde katse.
Krimmis puhkusel oleva Mihhail Gorbatšovi telefoniliinid lõigati läbi, teiste hulgas ka see, mille kaudu vajadusel võis anda käsu tuumarünnakuks. Riigipöörajad nõudsid erakorralise seisukorra väljakuulutamist ja võimust loobumist. Gorbatšovi halduses olnud üks kolmest «tuumakohvrist» saadeti Moskvasse ja jõudis putšistide kätte.
Kogu maailma tähelepanu oli suunatud Nõukogude Liidus toimuvale. Järgmisel hommikul andis Erakorralise Seisukorra Riiklik Komitee raadio ja televisiooni kaudu olukorrast teada. Mäletan seda hommikupalvust Huopalahti kogudusesaalis.
Meie olime lastega Soomes, aga meie pered olid Haapsalus, kus oli suur sõjaväelennuväli. Meil oli, mille pärast palvetada. Järgnesid väga murelikud päevad. Kohtusin välisminister Lennart Meriga, kes oli seadnud sisse büroo Helsingi südalinnas Tuglase Seltsis.
Meie palvetasime ja meie pärast palvetati, aga mis tegelikult toimus, seda me ei teadnud. Moskvas oli Boriss Jeltsin alustanud vastupanu võimuhaarajatele ja riigipöörde katse nurjus mõne päeva jooksul. See andis aga Eestile XX sajandi jooksul teise võimaluse iseseisvuda.
20. augustil ööbisime Huo­palahti kogudusemajas ja kuulasin Eesti Raadio otseülekannet Toompea lossist. Unustamatu rõõm oli, kui kell 23.03 oli otsustamise hetk ja 105-liikmelisest Eesti Ülemnõukogu 70 kohal olevast rahvasaadikust andis 69 isikut oma hääle Eesti iseseisvuse poolt. Eesti oli vaba.
Mõni päev hiljem oli meid sadamas saatmas mitmeid sõpru, ka Helsingi piiskop Eero Huovinen. Nad lähetasid meid palvetades teele. Tallinna maabus meie laev Nõukogude sõjalaevade vahelt läbi sõites.
Olime lahkunud Nõukogude Eestist ja tagasi tulime vabasse Eestisse. Kui see ei ole ime, siis mis üldse on ime? 29. augustil algas Eesti esimene Missio91 Haapsalu-Pärnu, kus pidasime kontsert-palvuse ka Haapsalu sõjaväelennubaasis. Niisuguseid Jumala imesid oleme oma silmaga näinud ja läbi elanud.
Tiit Salumäe
Lühendatult Johannese Sõnumitest, august 2016