Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Au osaleda jumalikus mängus

19.09.2012 | | Rubriik: Jutlus

Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud. Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu – me kiidame üksnes sind, sinu nime. Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse. Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud. Js 26:12–14,19

Meie maine elu on kaduv. On piiratud. See aga ei tähenda, et see üürike kulg oleks kuidagi tähtsusetu või väärtuseta. Elu on and Jumalalt. Jumal ei kingi tarbetuid ja kasutuid asju. Ta jagab alati enda täiusest. Jeesuse õpilane Mat­teus, kelle mälestuspäeva me sel nädalal tähistame, laseb Jeesusel saduseridele meelde tuletada: «Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.»
Kristlastena me usume, et meie elu palverännakul on oluline eesmärk – jõuda pärale, juurduda Jumalas ja jätkata koos temaga igavesti. Seni on aga meil kõigil üks oluline ülesanne, millele nii või teisiti kõik prohvetid viitavad. Mida paljudes oma tähendamissõnades puudutab Jee­sus. Mis on see, mis teeb inimese elu õnnelikuks ja mõttekaks?
On inimesi, kes võtavad Jumalat väga tõsiselt. Nad püüavad täita kõiki käske, on innukad kirikuelus osalejad jne. Samas võib märgata, et nad elavad endast kuidagi mööda. Nad pole mõistnud enda kutsumust, samastuvad oma rolliga palvekambris ja kirikus. Nad on nagu liikuvad reklaamplakatid sellest, kuidas peaks usus elama, kuid neis endis pole elu ega sügavust. Tegelikult lähtuvad nad silme ette maalitud ideaalist, mida peavad Jumala tahteks.
Veel rohkem kui taolisi pühendunuid kohtame me muidugi neid kristlasi, kellele igavese elu temaatika on üks segane või ajast-arust asi. Tähtis on ju ainult «nüüd ja praegu». Ajakirjanik Vittorio Messoni küsis Johannes Paulus II-lt minu meelest ühe tõeliselt olulise küsimuse: «Miks kõnelevad nii paljud kirikumehed vahetpidamata ajalikest asjadest ega kõnele pea kunagi igavestest asjadest, lõplikust ühendusest Jumalaga, mis on usu koha pealt ometigi inimese kutsumus, saatus ja lõplik eesmärk?»
Ei hakka siin tooma eelmise paavsti vastust. Huvi korral võib seda lugeda eesti keeleski ilmunud raamatust «Üle lootuse läve».
Küsimus on aga tõsine ja kirikus sellest järjekindel ülelibisemine sunnib paljusid inimesi vastuseid otsima mujalt ja teistest traditsioonidest.
Üks on kindel – varem või hiljem tuleb meil seista silmitsi surmaga. Kui oleme elanud «oma elu», mõistnud enda vastutust ja tegelikku kutsumust, siis õnnistatakse meid ka «oma surmaga».
Mõnikord öeldakse selle kohta veel: «Ta uinus Jumala rahus.» Prohvet ent kuulutab: «Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.» Rahu ei tähenda kunagi tardumist, vaid täielikku kohalolemist igas hetkes. See tähendab selle äratundmist, mida apostel Paulus nii pidulikult Rooma kirjas kinnitab: «Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.»
Mulle küll tundub, et Pauluse tõdemus võiks lohutada meid ajal, kui ümberringi püütakse palehigis tõestada enda väärtuslikkust kodakondsete, seltskonna või Jumala silmis. Ikka rohkem tulemusi, sära ja glamuuri.
Anselm Grün kirjutab: «Hoolimata kõigist oma püüdlustest seisame lõpuks Jumala ees tühjade kätega. See aga ei peaks meid heidutama, vaid pigem lohutama: Jumal võib selle vähese, mis meil talle pakkuda on, vastu võtta ja meid oma armastuse tule kaudu muuta nii, et saame temaga üheks.»
Kuigi kirgastamine on Jumala tegu ja ainult Jumala tegu, siis ometi tuleb meil pingutada ja oma elu teadlikult elada. Miks? Aga sellepärast, et meie elu on ainukordne. Rohkem täpselt selliseid kalliskive, nagu olen seda mina või oled sina, lihtsalt ei ole. Pidi olema mingi ainult Jumalale teadaolev põhjus, miks meiesugused siia ellu kutsuti. See teeb iga inimese tee ülevaks ja suureks. Sellepärast ei piisa, kui inimese loole mõeldes vihjame üksnes tema pangakaardile, väärikatele esivanematele või saavutustele ametis. Inimesel on au osaleda jumalikus mängus ja selle mõistmine teeb ta tõeliselt elavaks.
Jeesus, kes surnute ülesäratamise ja oma ülestõusmisega surma ära võitis, sai uue elu tagatiseks. Need, kes tema vastu võtavad, saavad osa uuest elust. «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.»

 

 

 

 

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)