Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Au läbi autuse

30.03.2007 | | Rubriik: Jutlus

Kui Jeesuse ema andis oma erilisele pojale Kaana pulmas mõista, et Ta võiks kuidagi veini muretseda, vastas Jeesus talle tõredalt: «Minu tund ei ole veel tulnud» (Jh 2:4). Nüüd aga, kui Jeesus on Jeruusalemmas koos jüngritega paasat söönud ja pidanud neile lahkumiskõne, pöördub Ta Isa poole ja ütleb: «Isa, tund on tulnud» (Jh 17:1). Tund milleks? Kirgastamiseks.

Jeesus tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: «Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind. Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.»

(Jh 17:1,6–8)

 

Kui Jeesuse ema andis oma erilisele pojale Kaana pulmas mõista, et Ta võiks kuidagi veini muretseda, vastas Jeesus talle tõredalt: «Minu tund ei ole veel tulnud» (Jh 2:4). Nüüd aga, kui Jeesus on Jeruusalemmas koos jüngritega paasat söönud ja pidanud neile lahkumiskõne, pöördub Ta Isa poole ja ütleb: «Isa, tund on tulnud» (Jh 17:1). Tund milleks? Kirgastamiseks.

Johannese evangeeliumis esineb verbi doxazo ‘ülistama, austama, kiitma, ära seletama, kirgastama’ kaugelt enam kui teistes evangeeliumides ja kirjades. Ja tänane kirjakoht, mis kuulub Jeesuse ülempreesterilikku palvesse, tegelikult eestpalvesse enda, oma jüngrite ning kõigi järeltulevate usklike eest, annab sellele kummalisele sõnale lõpliku koha.

Kes kirgastab ja keda kirgastatakse? Isa kirgastab oma nime (Jh 12:28), oma Poega (Jh 8:54, 17:1,5), saab kirgastatud oma Pojas (Jh 13:31j, 14:13), oma Poja jüngrites (Jh 15:8, 21:8). Poeg kirgastab Isa (17:1,4), Poeg on kirgastatud jüngrites (Jh 17:10). Püha Vaim kirgastab Poega (Jh 16:14). Päris raske on seda kõike haarata ja ette kujutada!

Milliseid järeldusi sellest võiks teha?

Esiteks. Keegi peale Jumala ei saa iseennast kirgastada. Isegi Jeesus mitte. Ütleb Ta ju Jh 8:54: «Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: «Ta on meie Jumal.»» Nõnda on arusaadav, et Jeesus sõitleb silmakirjatsejaid, kes tõmbavad almuseid jagades endale sünagoogides ja tänavatel tähelepanu, «et inimesed neid ülistaksid» (Mt 6:2). Kõlvatu linn Paabel aga saab niisama palju piina ja leina, «kui tema on iseennast ülistanud ja toretsenud» (Ilm 18:7).

Eks meil kõigil ole kalduvus iseennast austada. Avaliku elu tegelaste puhul võib ju tunduda, et see on paratamatus. Aga see ei too pikemas perspektiivis kunagi head: inimene jääb häbisse. Ainus lahendus saabki siin olla vaid see, et pärast eneseaustamise «tööd» minnakse ja austatakse ka Jumalat. Selles peitub inimühiskonna ainus lootus.

Teiseks, kirgastamine on astmeline. Võib küsida, kas siis Jeesus tõesti ei austanud ennast? Laseb ju Jeesus Maarjal oma jalgu salvida ja neid juustega kuivatada ning ratsutab järgmisel päeval eeslisälu seljas rahva ovatsioonide saatel Jeruusalemma (Jh 12). Ei, see pole eneseaustamine. Jeesus teab, et see kirkus, mis on Temas seni avaldunud, on poolik. Järgneb veel suurem, täiuslik kirgastamine, mil Isa kirgastab Poega, et Poeg kirgastaks Isa (Jh 17:1). See täiuslik kirgastamine on ristisurm.

See, kes ennast austab inimkonna keskel, kelle eest Kristus on surnud, saab seda vabandada ainult oma elu andmisega Issanda nimel. Tuletagem meelde Sebedeuse poegi, kes tahtsid istuda Jeesuse kirkuses Tema paremal ja pahemal käel, ja Peetrust, kes lubas oma elu anda Jeesuse eest: nad maitsesidki pärimuse järgi kord märtrisurma.

Nõnda ilmneb Jumala täiuslik kirkus mitte läbi aulisuse, vaid autuse. Niikaua kui Jeesus käitub võimsa prohveti ja imetegijana ning Temast loodetakse Iisraeli kuningat, väljendub Tema läbi küll Jumala kirkus, kuid see on poolik, see pole veel Kristuse kirkus. Siis aga, kui Teda piinatakse, kui Ta autuna ristil ripub ja sureb, siis ilmneb Jeesuse kirkus Kristusena: templi vahevaip käriseb kaheks, maa väriseb, kaljud murduvad ja hauakambrid avanevad. Kui me kohtame enda ümber inetust, räpasust, haigust, valu, kannatust, hüljatust, siis teritagem tähelepanu. Võib-olla on seal peidus Issanda täiuslik kirkus.

Ja lõpuks, kellest räägib Jeesus, kui Ta ütleb: «Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna» (Jh 17:6)? Mõistagi jüngritest! Kuid kas ka meie kuulume nende hulka? Kas meie oleme pidanud Jumala sõna? Kes meist saaks vastata: jah olen?

Neile küsimustele on raske vastata. Lihtsam on mõelda, et Jeesus on meid läkitanud maailma (Jh 17:18). Niisiis ülesandega. See ülesanne võib meid viia autusse. Kuid kui me seda ülesannet täidame, siis tohime ka loota, et peame Jumala sõna ja saame üheks Isa ja Pojaga (Jh 17:20). Miks? Sest Jeesus pühitseb ristisurmas ennast meie eest, et ka meie oleksime pühitsetud tões (Jh 17:19). Et me saaksime kirgastatud, oleksime aulised.

Aamen.

Image
Mart Jaanson, Nõo koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Au läbi autuse”

  1. maie ütleb:

    :)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)