Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Au ja kiitust Sinu ette kannan

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Inimese käekäik sõltub suuresti tema usust või selle puudumisest. Samas
pole jumalik sekkumine inimellu iseenesestmõistetavus. Kord küsinud üks
rabi õpetatud meestelt, kus elab Jumal. Need küsisid omakorda rabilt:
«Kuidas võid sa sellise küsimuse üldse esitada? Kogu maailm ei suuda
Teda mahutada!» Rabi vastas seepeale: «Jumal elab seal, kuhu Teda sisse
lastakse.»Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles
talle: «Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Ja Jeesusel hakkas
temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma
tahan, saa puhtaks!» Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai
puhtaks. Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema. Jeesus ütles
talle: «Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast
preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud,
neile tunnistuseks!» See aga läks ja hakkas igal pool kõnelema ja seda
uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi
linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus. Ja kõikjalt tuldi
tema juurde.

Mk 1:40–45

Inimese käekäik sõltub suuresti tema usust või selle puudumisest. Samas
pole jumalik sekkumine inimellu iseenesestmõistetavus. Kord küsinud üks
rabi õpetatud meestelt, kus elab Jumal. Need küsisid omakorda rabilt:
«Kuidas võid sa sellise küsimuse üldse esitada? Kogu maailm ei suuda
Teda mahutada!» Rabi vastas seepeale: «Jumal elab seal, kuhu Teda sisse
lastakse.»
Ta on nendega, kes Talle oma elus ruumi teevad. Ta tuleb nende ellu,
kes Teda ootavad, et muuta nende elus midagi, mis inimesele on võimatu,
Jumalale aga mitte. Nii pidalitõbisega toimunud ime kui ka kõigi teiste
Piiblis talletatud imetegude läbi kinnitab Jeesus, et Jumalale ei ole
miski võimatu.
Samas ei ole imede toimumine päädinud Jeesuse maapealse tegevuse
lõppemisega, vaid neid on toimunud igal ajastul ja toimub ka edaspidi.
Imed toimuvad tavaliselt nendega, kes on võimelised neid ära tundma ja
neisse uskuma. Pidalitõbine mees tuli Jeesust paluma, et Jumala poeg ta
haigusest vabastaks. Mees uskus, et tõsisest haigusest on võimalik ime
läbi paraneda. Pidalitõbisel oli usku, mis ta Jeesuse juurde tõi ja
tema usk oli haigusest vabanemise eelduseks. Inimese usule vastab Jumal
oma armuga ja ei jäta üksi seda, kes Tema poole vaatab ja Tema poole
pöördub.
Kord küsis minult üks lähedane sõber, mille kaotamist kardan ma oma
elus kõige rohkem. Minu spontaanne vastus oli, et usu kaotamist. Kui
mulle sama küsimus täna esitataks, vastaksin samamoodi. Jumalasulane
Saalomon palus endale kunagi tarkust. Meie, kes me elame
sekulariseerunud maailmas ja suhteliselt usuleiges ühiskonnas, peaksime
paluma Jumalalt usku ja usujõudu, et need ei lõpeks. Need stabiilsuse
ja seesmise rahu tagajad on eriti olulised praegusel, kiiresti muutuval
ja rahutul ajal.
Kristuse läkitamine maailma on Jumala armastuse ilming inimeste suhtes,
kuid see ei peaks jääma üksnes vertikaalseks (Jumala-inimese) suhteks,
vaid muutuma horisontaalseks – inimestevaheliseks armastuseks ja
lugupidamiseks. Ristiusu muudab eriliseks see, et üksikisiku suhe
Jumalaga ei jää mitte kunagi eraldiseisvaks suhteks, vaid see ilmneb
kristlase suhtumises kaasinimestesse ja igapäevases läbikäimises
kaasinimestega. Martin Luther on rõhutanud, et ligimese läbi teenime me
Jumalat. Meie suhted ligimestega mõjutavad ka meie suhet Jumalaga ja
Jumalasse. Paraku ei ole alati heade suhete hoidmine ligimestega
lihtne, sest inimesed jäävad inimesteks oma pahede ja voorustega. Ka
usklikud, isegi kõige pühendunumad. Käitume tihti vastupidiselt
sellele, mis oleks õige või mida meilt eeldatakse. Nii, nagu oli see
pidalitõbise loos, kui Jeesus ütles tervenenud mehele: «Vaata, et sa
kellelegi midagi ei räägi,», aga too läks kõikjale levitama uudist
tervenemisest.
See, mida Jeesus tervenenul teha käskis, oli tänada Jumalat toimunud
ime eest. Tänu on midagi, mida ka tänapäeva maailmas tihti vajaka jääb
ja mis sageli ära unustatakse. Head teha näib olevat nii loomulik, et
selle eest ei peeta tihti vajalikuks eraldi tänada. Eestlased ei ole
kõige varmamad oma tundeid välja näitama ja tänulikkuse väljendamisel
ollakse tihti tagasihoidlikud. Oleme sageli liiga enesekesksed, liigset
täiuslikkust taotlevad, oma ideede realiseerimise nimel sageli
ennasthävitavalt tegutsevad, orienteeritud eelkõige tulemustele,mitte
niivõrd rahuldustpakkuvale protsessile.
Iga täidetud eesmärk kannustab aga järgmiste eesmärkide seadmisele ning
ühel hetkel võime avastada, et me ei suuda enam olla rõõmsad, avatud,
vaadata maailma tänuliku meele ning armastava südamega. Ei suuda näha
imesid, mis meie ümber ka täna toimuvad ning kipume unustama selle, mis
on tegelikult oluline – korrastatud suhe Jumala ja ligimestega.
Mis aitab neid suhteid hoida õigel teel? Olla ustav ja tänulik oma
Loojale, paluda, et meil jätkuks usku ka siis, kui elu muserdab ega
kulge nii, nagu me seda soovime, olla tänulik, elada avatud silmade ja
südamega tänases päevas, püüda edasi anda seda head ja positiivset,
mida oleme kogenud.
Hea lugeja, usun, et kui mõtled põhjalikult oma elule, oskad hinnata
adekvaatselt ka Jumala juhtimise suurust ja usu rolli oma elus ning
ühineda Aleksander Hinnoga, kes palub kiriku laulu- ja palveraamatus:

«Nüüd luba Sulle tänu anda,

mu Issand – see Su lapse

hüüd;

au, kiitust Sinu ette kanda,

mis on mu ohver Sulle nüüd.

Sest Sinu arm ja õnnistus

On igal tunnil, päeval uus.»
(KLPR 267)
Aamen.


KRISTEL ENGMANN,
Lääne praostkonna
vikaarõpetaja