Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Athose mäe mungariigist maakeeli

10.02.2021 | | Rubriik: Kirikuelu
Suure-Jaanis kohtumisel kõnelesid Andres Uibo (esiplaanil) ja Paavo Paul Pihlak reisist Athosele.Endel Apsalon.

Oleme Suure-Jaanis pannud käima tinglikult ortoklubiks nimetatud kooskäimised, eesmärgiga tutvustada huvilistele Eestis ja mujal maailmas tegutsevat õigeusu kirikut.

Suure-Jaani Viljandimaal asub Eesti keskel Põhja-Sakala vallas. Läbi aegade on selle kandiga olnud seotud mitmed kultuuritegelased – esimestena tulevad meelde heliloojad Kapid ja Mart Saar

Üks kirik on taastamisel

Õigeusu kirikumeestest rääkides nimetame piiskop Platonit (Paul Kuhlbusch), kes lapsepõlves elas ja teenis koorijuhist isale kaasa Arussaares, ja Suure-Jaani kihelkonnas sündinud ülempreester Mihhail Bežanitskit. Mõlemad on usukannatajatena kuulutatud märtriteks ja on pühakute hulgas nüüd õigeusklike eestpalujad.

Põhja-Sakala valla territooriumil asuvad kolm luterlikku kogudust: Suure-Jaanis, Pilistveres ja Kõpus. On veel kaks kirikuhoonet, milles on tegutsenud eestikeelsed õigeusu kogudused. Need asuvad Arussaares ja Suure-Jaanis. Esimeses lõpetati teenimine umbes 10 aastat tagasi, teises teeniti liturgiat viimati 1990. aastal. 

Kui esimene on seisnud nüüd tühjana, siis Suure-Jaanis on alustatud ülemapostlitele 1908. aastal pühendatud Peeter-Pauli kiriku taastamisega. Alates 2017. aastast on Suure-Jaanis peetud jälle teenistusi ja kalmistupühi ning alates eelmisest sügisest iga kuu liturgiat. Oleme pannud käima ka tinglikult ortoklubiks nimetatud kooskäimised eesmärgiga tutvustada huvilistele Eestis ja mujal maailmas tegutsevat õigeusu kirikut.

Reisimuljeid Kreekast

30. jaanuaril külastasid klubi professor Andres Uibo, kes on Suure-Jaani muusikafestivali ellukutsujana ja peakorraldajana kohalikele inimestele väga hästi tuttav, ning Haapsalust sõitis kohale õigeusu kiriku diakon Paul Pihlak, Pereraadio tehnika hingeshoidja. Külalised vahendasid oma muljeid sõidust Kreekasse ja selle kõrghetkest – neljast päevast Athose mäel mungakloostrite külalistena. Sellele saarele õnnestus pääseda pika ettevalmistusprotsessi tulemusena 21 maarjamaalasel, kelle hulgas olid ka seitse EELK vaimulikku. Iga päev lastakse saarele väga piiratud arv õigeusklikke ja veel enam piiratud arv teiste konfessioonide esindajaid. 

Nii mõnigi kuulus kaasaegne meresõitja on pidanud piirduma vaid tiirudega merel ning vaatega saarele ja selle kloostritele distantsilt. Ka naisterahvastel ei ole luba saarele siseneda. On vaid üks naine, kelle saabumist saarele oodatakse – see on Jumalaema, kelle tulek Athosele kuulutab ette Jumala Poja naasmist.

Athosel nähtu ja kogetu

Nagu ütlesid külalised, on väga keeruline panna sõnadesse kohapeal saadud kogemust – lõunamaist saginat ja segadust, aga ka Athosel nähtut ja kogetut. Küllap on kõnekas tõsiasi, et kui Kreeka piirivalvurid loevad karmikäeliselt üle saarele minejad, siis tagasitulijaid ei loenda keegi. Sel ei ole mõtet, sest sageli on minejate hulgas neid, kes tagasi ei tule. Igal aastal võetakse kloostritesse vastu 57 (külalistele ja siinkirjutajale ei ole selle numbri kujunemislugu teada) kuuletumisaja vastu pidanud meest. 

Alates XIV sajandi algusest on kloostrid Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni all. Aastal 1917 oli vendi saarel üle 10 000, nüüd elavad ja palvetavad siin 2200 munka 20 kloostris tingimustes, mida nimetatakse inimeksistentsile ideaalseteks. Lisaks soodsale kliimale elatakse enamasti ka nn traditsioonilistes oludes ökoloogiliselt puhast elu. Athose poolsaare ja Kreeta saare elanikud on tunnistatud terveimateks eurooplasteks, ent see ei ole kindlasti eesmärk omaette, vaid Looja maailma seaduste järgi elamise „kõrvalsaadus“. Athose mäes võib näha ihaldatud turismiobjekti, ent eelkõige on see paik, kus palvetatakse maailma eest. Seda vaimulikku võitlust võib alahinnata vaid 21. sajandi inimene, kes on end vaimulikule maailmale sulgenud ja otsib kirikuarhitektuurist ning muusikast sagedasti vaid esteetilist elamust.

Andres Uibot ja Paul Pihlakut kuulasin mina ise kui endise aja uudishimulik, kes on teada saanud, et linna on saabunud rändajad võõrsilt, ja loodab neilt kuulda midagi põnevat kaugete maade kohta. Pettuma ei pidanud vast ükski kuulaja, kellest kaks olid kohale tulnud Tartust. Suure-Jaani „ortoklubi“ jätkab uute kohtumistega järgnevate kuude viimastel laupäevadel Suure-Jaani kultuurimajas, nende kohta saab teavet allakirjutanult.

Soovin vaimselt tervet aasta jätku.

Roman (Roland) Tõnisson,

preester

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)