Esileht » Arvamused » Arvamus »

Astumine kirikusse või parteisse

13.03.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Hiljuti tegin kooli üheteistkümnendate-kaheteistkümnendate klasside hulgas lühikese küsitluse religioossuse kohta. Selgus, et umbes 60% õpilastest väitis end uskuvat, kuid ei taha astuda ühegi usuorganisatsiooni liikmeks. Enamvähem analoogiline pilt avaneb ka täiskasvanute hulgas. 2000. aastal läbi viidud religioonisotsioloogilise uuringu andmetel pidas 66% küsitletud eestimaalastest end usklikuks või usu poole kaldujateks, kuid vaid 24% küsitletutest olid koguduste liikmed.
Küllap on praegu paljuski analoogiline seis ka Eesti parteimaastikul. Enamikul on oma eelistus, kuid otsust mõne parteiga ühineda niisama lihtsalt vastu ei võeta. Seda enam tekitab meelepaha plaanitsetav seadusemuudatus, mille kohaselt saaksid järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel kandideerida vaid parteide nimestikud ja üksikkandidaadid. Seni edukalt parteidega võistelnud kodanikuühendustele oleks valimistel uks suletud.
Otsides võimalikke paralleele kiriku ja parteiga ühinemise põhjendamiseks, olen mõelnud kahe omavahel esimesel pilgul vastuolulise Jeesuse ütluse peale. Matteuse evangeeliumis kinnitab Ta: Kes ei ole minuga, see on minu vastu (Mt 12:30).
Otsustusega ühineda mingi organisatsiooniga kaasneb vastutus. Kogudusega ühinemise üheks tulemuseks on, et enam ei esinda inimene ainult iseennast, vaid organisatsiooni, kuhu ta kuulub. Ilmalik maailm matkib sageli vaimulikku ja küllap tuginesid konkreetse vastutuse vajadusele ka valimisseaduse parandusettepaneku väljapakkujad. Parteistumine muudaks vastavates nimekirjades kandideerijate vaated ja eelistused selgemaks ja vastavalt oludele oma vaateid muuta oleks sellisel juhul tunduvalt raskem.
Teisalt on Jeesus öelnud ka pehmemalt: Sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt (Mk 9:40). Ühiskonnas on alati olnud inimesi, kes on sõbralikult suhtunud kirikusse, kuid pole mingil põhjusel kogudusega ühinenud. Ometi võib neist palju kasu olla, ka viimasel Eesti Usuõpetajate Liidu aastakonverentsil tunnetasin tugeva toetajate ringi tekkimist. Palju mõistvam võib olla tõrge parteistumisel. Kui usuinimesed kuuluvad organisatsiooni, siis tahavad nad reeglina võtta selle ühenduse põhimõtteid ja juhte tõsiselt. Praegusel hetkel võib neil olla raske sobivat parteid leida. Ometi tahavad ka need, kes endale sobivat parteid ei leia, koos mõttekaaslastega omavalitsuse asjades kaasa rääkida. Vähemalt hetkel peaks see võimalus veel jääma.
Riik on ajutine, kirik igavene nähtus. Küllap sellest tuleneb ka ilmalike struktuuride mõningane kärsitus. Kindlasti tuleks ainult parteisid ja üksikkandidaate haarava valimisseaduse rakendamisega veel oodata.
Toomas Jürgenstein

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)