Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Astuge musta mure kütkeist välja

15.05.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Kummalisel kombel on paljudele inimestele see aasta toonud meelehärmi. Ollakse pahased elektrihinna tõusu pärast. Nurinat on olnud seeüle, et elu pidevalt kallineb. Teised arutlevad presidendiproua hinnalise garderoobi teemal ja nurisemisruumi on veel küllaga. Muidugi valitsus ei kõlba ka kuhugi.
Samas on ka osal vaimulikel meelerahu kuhugi kadunud. Küll on probleeme tekitanud vabamüürlased, teistele teevad muret templirüütlid, mõned on ametis geiteemalise aruteluga ja peale selle kurdetakse, et kirikud ja kogudused on hääbumise teele asunud. Kas tõesti on need nüüd väärt teemad, mis inimesel südamerahu ära võtavad?
Selge see, et suurem osa inimesi ei ole kunagi millegagi rahul. Ikka leitakse, et see või teine asi peaks olema nii, nagu just mina seda parasjagu ette kujutan. Niikaua kui inimkond on eksisteerinud, on tahetud ka seda maailma parandada. Sellest aga ei ole tulnud ega tule ka tulevikus midagi välja. Karavan liigub ikka edasi ja tänapäeva kiireid globaalseid protsesse ei suuda enam keegi peatada.
Me tihtilugu muretseme paljude tühiste asjade pärast ja siis kaob südamest rahu. Issand ütleb ju meile, et teie ei ole siit maailmast ja mis teil on tegemist pimeduse viljatute tegudega. Samas võib sagedasti kuulda kantslist Jumala rahust, tema armastusest ja Kristuse lunastustööst.
Teinekord tundub, et kuulutaja ei kõnni sellel rajal, millest ta kuulutab. Põhjuseks on sallimatus ja rahutus hinges. Kokkuvõetuna: elu on kehvakene ja paigast ära. Tundub, et usk on kuidagi nõdraks jäänud. Aga pole häda! Igale asjale on antud oma aeg. Küll pessimistidelgi hakkab ükskord päike tuppa paistma.
Mina muide olen teist meelt. Mina arvan, et Eestis ei ole kunagi nii hästi elatud kui praegu. Jumal on kinkinud meile kauaoodatud iseseisvuse. Meie põlvkond ei ole näinud sõjakoledusi. Me pole tundnud nälga ka kõige kitsamatel okupatsiooniaegadel. Meid ei ole tabanud epideemiad ega rasked loodusõnnetused.
Kunagi varem pole Eestis olnud nii palju kõrgesti haritud noori inimesi ja kõrgesti hinnatud ülikoolide õppejõude. Paljud meie noored on oma teadustegevuses jõudnud maailmatasemele. Kõigil on võimalus õppida ja ennast üles töötada, kui selleks vähegi tahtmist.
Sellele kõigele mõeldes võin veendunult ütelda, et Jumal on meie rahvast väga õnnistanud ja hoidnud. Patt oleks millegi üle nuriseda. Elame ju küllalti jõukalt. Meil pole millestki puudu. Tean, et eelmise lause peale võib tekkida protestimõtteid. Aga kus on üldse jõukuse ja vaesuse piir? Kui ei ole igal aastal võimalik minna palmi alla puhkama, ega ma sellepärast veel õnnetu ole.
Nii mõnedki harrastavad õpitud vaesust. Hämmastas ühe toidupanga töötaja ütlemine, et mõni abivajaja nuriseb toidupaki üle, sest see ei vasta abisaaja lootustele ning olevat liiga üksluine ja kesine. Peale selle olen kuulnud ütlemist, et selle palga eest ma tööle küll ei lähe.
Oh püha lihtsameelsust! Sageli elatakse üle võimekuse piiri ja püütakse sammu pidada oma naabriga. Aga jaksu ei ole. On muidugi ka erandolukordi, kuid erandeid on igal maal ja igas riigis.
Tuleks katsuda siiski elada ja mõelda positiivselt. Andestada nii endale kui ka oma kõrvalolijale. Olla leplik ja tänuga vastu võtta kõike, mida taevane Isa meile annab või ei anna. Maailm ei ole mustvalge, vaid väga kirgas ja värviline.
Võib-olla on minu viimasel ajal ilmnenud leplikkus tingitud ealistest iseärasustest, ei tea, aga samas olen Jumalale tänulik iga tunni ja iga päeva eest, mille ta mulle on kinkinud. Niisiis, mõelgem positiivselt ja hingerahu ongi tulnud, et jääda.

Jaan Jaani

 

 

 

 

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)