Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Assessor Tiit Salumäe on oma aja andnud Jumala hoolde

05.10.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja ja assessor Tiit Salumäe arvamus on oluline mitmes kirikuvalitsuse komisjonis.  Arvo Tarmula1975. aasta 5. oktoobril pühitseti kirikuõpetajaks legendaarse Eduard Salumäe poeg Tiit Salumäe (58). Ajutiselt Haapsallu teenima läinud, on ta sinna jäänud tänini, täites kogudusetöö kõrval assessori kohustusi pealinnas. Lisaks on Tiit Salumäe mitme komisjoni esimees.
Tiit Salumäe ütleb, et kirik on tema tööaastate jooksul läbi teinud tohutu arengu. Avalike suhete valdkonna eest vastutava assessorina on nüüd tema ülesanne hoolitseda kiriku nähtavuse, maine ja kaasarääkimise eest ühiskonnas, nagu näeb ette EELK arengustrateegia.
Teie vaimulikuks ordineerimisest möödus eile 35 aastat ja kogu selle aja olete teeninud Haapsalus. Mida olete oma töös oluliseks pidanud?
Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud võimalik teha eelnevalt plaani, mida teha. Kuigi ka minu eelkäijad on kogudust teeninud palju aastaid, pole minu teene, et mul täitus Haapsalus 35 aastat. Olen elanud päev korraga ja iga uus hommik on toonud kaasa ülesanded. Olen kogenud Jumala juhtimist. Üks tarkus, mida isa õpetas, oli: ma ei soovi, et sinu ees oleksid kõik uksed avatud, soovin, et Jumal sulgeks valed uksed ja avaks õiged.
Plaanitud magistritöö jäi ootama Jaani kiriku remondi, perekonna ja praktilise kirikutöö tõttu. Teadustööd saab rahulikult lükata edasi ja kui Jumal päevi annab, siis võib pensionipõlves ka sellega tegelda. Mis aga puudutab 35 aastat Haapsalu koguduse teenimist, siis loodan, et ei ole kogudust väga ära tüüdanud, sest selle kõrval on olnud piisavalt teisi ameteid.
Konsistooriumi erinevates ametites olen alates aastast 1973 tänini. Lääne praostkonnas olen teeninud lisaks Haapsalule Ridala, Martna, Noa­rootsi, Vormsi, Lihula, Karuse ja Hanila kogudust. Ligi kümme aastat olin Ingeri kiriku Puškini koguduse õpetaja. Sabatiaastal teenisin aga väliseesti Vancouveri, Washingtoni, Baltimore’i ja Seabrooki kogudust. Külastusreis on viinud Siberisse Ülem-Suetuki kogudusse. Olen olnud päris palju Haapsalust eemal ja hindan seda, et kogudus on sellega leppinud. Mul on olnud ka suurepärased asendajad.
35 aastat tagasi, kui lõpetasin usuteaduse instituudi, soovis Tallinna toomkogudus mind näha oma õpetajana. Õpetaja Rein Preemet oli just lahkunud ajast igavikku ja olin teda haiguse ajal koguduses asendanud. Kogudus kinkis mulle ka tema ametiristi, aga kohale määrati mind Haapsallu, kus vahetasin välja Eerik Hiisjärve, kes läks Tallinna toomkiriku õpetajaks. Professor Evald Saag ütles siis, et mine ajutiselt Haapsallu. 1983 tahtis peapiiskop Edgar Hark määrata mind teenima Tallinna Kaarli kogudust, aga usuasjade volinik ei andnud kinnitust. Jätkan Haapsalus tänini.
Tegelikult on Haapsalus palju muutunud: vahetunud on riigivõim, valdav osa kogudusest, juhtorganid, kaastöölised, muutunud koguduse elukorraldus, tagasi oleme saanud toomkiriku. Jaani kiriku kapitaalremont oli omal ajal minu esimene suurem katsumus, millest võiks terve raamatu kirjutada. Sain veenduda selles, et kiriku remont on koguduse remont. Toomkiriku kasutuselevõtt andis koguduse elule taas uued võimalused.
Palju aastaid olete olnud konsistooriumi assessor ja juhtinud mitut kiriku töövaldkonda. Kuidas on nende aastate jooksul muutunud kiriku prioriteedid?
Konsistooriumisse tööle asusin 1. aprillil 1973. Olin aastaid usuteaduse instituudi raamatukogu juhataja, korraldasin peapiiskoppide soomekeelset kirjavahetust, koostasin laululehti ja kirikukalendrit ning viisin need trükki ja tegelesin palju muuga. Selle aja kogemustest on mõndagi meenutada. Tõsine väljakutse oli, kui peapiiskop Alfred Tooming kutsus mind, noort õpetajat, 1976 lauluraamatukomisjoni. Olin komisjoni noorim liige.
Huvitav oli töö peapiiskop Edgar Hargi juhitud perioodilise väljaande Eesti Evangeelne Luterlik Kirik toimetuses. Siis tuli peatselt juba uus aeg ja mind kutsuti 1988. aastast loodud EELK Konsistooriumi kirjastus- ja informatsiooni osakonna ülemaks. Sealt on saanud alguse kontaktid Eesti Raadio ja Eesti Televisiooniga. 1989. a augustis volitati mind Eesti Kirikute Nõukogu nimel pidama läbirääkimisi regulaarsete vaimulike saadete alustamiseks raadios ja televisioonis. See aeg oli ääretult intensiivne. Avanesid võimalused tutvuda naaberkirikute ja Luterliku Maailmaliidu Euroopa luterlike vähemuskirikute kommunikatsiooninõukogu tööga. Mõne aastaga oli vaja ehitada üles toimiv meediasüsteem.
Suure vastutusena tuli ülesanne taastada Eesti Piibliselts, mille esimees olen praeguseni. Oli ju aeg, kui Piibel oli haruldus. Nüüd on heas emakeeles Piibel saadaval nii raamatupoodides kui kogudustes. Komisjone ja nõukogusid, kus olen töötanud, on mitu. Iga töö, mille Issand on ette veeretanud, on põnev ja ma võin vaadata tagasi suure tänutundega. Kirik on igal ajal Jumala tahte kohaselt täitnud oma ülesandeid. Ei ole paremaid ja halvemaid aegu – on Jumala aeg.
2009. aastast on kasutusel uus jumalateenistuslik kord, mille kavandamise juures olete olnud. Seda tööd võiks lugeda Teie elutööks. Kas sellele tegevusele on veel midagi võrdväärset kõrvale panna?
Kirikukäsiraamatu neli köidet ja jumalateenistuste noodiraamat on komisjoni töö nähtav vili – need on tõesti ilmunud. Minu arvates on see lausa ime. See on suure hulga inimeste ühistöö. Kahjuks on mõned kaasvõitlejad tahtnud jätta muljet, nagu oleks jumalateenistuse uuendamine väikese kildkonna ettevõtmine. Nii see kahtlemata ei ole. Teisalt on selge, et liturgia teema on väga tundlik ning nõuab palju aega ja armastust. Minu arvates on meie kirik läbinud tohutu arengu, kui tuletan meelde seda aega, millal oma teenimist alustasin. Olen olnud tegev ka kiriku laulu- ja palveraamatu ning uue Piibli juures. Olen Jumalale tänulik, et sain osaleda meie põhiliste raamatute uuendamisel.
Kas oskate konsistooriumi avalike suhete komisjoni esimehena öelda, missugune on kiriku roll ja positsioon ühiskonnas?
Seda mõne sõnaga ei ütle. Avalike suhete spetsialistile (Arho Tuhkru – toim.) on tehtud ülesandeks esitada EELK meediastrateegia. Populaarsustabel on üks võimalik näitaja, aga küllap on olulisem see, mida kirik tegelikult suudab teha. Kahjuks on sõna «kirik» oma mitmetähenduslikkuses raske defineerida. Kohapealse kogukonna jaoks on määrav oma kogudus. Avalikkuses on ootused kiriku suhtes kindlasti suuremad kui meie kapatsiteet.
EELK arengukavas on visioon: kirik on ühiskonnas nähtav ja tema maine on kõrge; kirik räägib aktiivselt kaasa ühiskonnas asetleidvates protsessides; kiriku meediatöö on süsteemne ja sellel on koht Eesti meediamaastikul; ajaleht Eesti Kirik on tugev ning kirikus ja ühiskonnas tunnustatud meediaväljaanne ja kirikul on aktiivselt toimiv internetiportaal. 
Mitu aastat on kõneks olnud kiriku infotehnoloogiline arendamine. Mil määral on tööle hakanud koguduseliikmete infosüsteem Koguja?
Minu hinnangul on võimalused praegu suuremad, kui kogudused suudavad ära kasutada. Näen seda ka oma koguduse kogemusest. Kasu koguduseliikmete infosüsteemist saadakse aga alles siis, kui andmed on aktualiseeritud ja neid täiendatakse järjepidevalt. Julgustan neidki, kes ei ole Kogujaga liitunud, seda tegema.
Tänapäeva levinud suhtlusviis on läbi interneti, aga säilinud on ka teated kirikuuksel. Paljudel kogudustel on internetis oma kodulehekülg. Kuidas olete rahul koguduste kodulehekülgedega ja kui tähtsaks peate kirikute juures olevaid infostende?
Olen loengutes sellel teemal rääkinud. Kirjutatud on ka mitu analüüsi kodulehekülgede üle. Minu arvates ei ole tarvis omada kodulehekülge, et saada lihtsalt linnuke kirja. Päris head kodulehe lahendused ei ole üldiselt kogudusele jõukohased. Haapsalu koguduses korvame kodulehe puudumise praegu infokirjaga Johannese Sõnumid, mida saadame e-postiga ja paneme trükituna välja koguduse avalikesse ruumidesse.
Koguduse teadetetahvel on uskumatult oluline ja annab informatsiooni nii kohapealsele inimesele kui ka teelisele. Kahjuks on teadetetahvlid tavaliselt liiga väikesed ja kuulutused on tehtud hoolimatult. Olen olnud päris nõutu, kui näen, et kesksuvel on väljas jõuluteenistuste kuulutused – on nad seal liiga vara või liiga hilja? Õpetajal on põhjust mõelda ka, kas kuulutustahvel on strateegiliselt õiges kohas. Ei maksa aga unustada, et abivahendid on head, kuid sõnumid antakse edasi suust suhu. Ilmselt on vaja koguduseliikmete misjonaarset teadlikkust tõsta.
Kas poleks mõeldav, et näiteks igal praostkonnal on palgaline kliendihaldur, kes uuendaks pidevalt koguduste veebilehti?
Soovitan ametikohtade loomise asemel kogudustele paremat koostööd kirikuvalitsuse, Eesti Kiriku, kohapealse linna, valla ja maakonna infosüsteemidega. Tegevus toimub ju koguduses, praostkond on administratiivne moodustis, millel puudub ühtne mudel. On praostkondi, kus on rohkem omavahelist koostööd, aga see ei ole reegel.
Teisalt on küsimus ka ressurssides. Praostkonna vahendite arvelt on raske tasustada isegi sekretäri. Praostkond on meedia jaoks raskesti hallatav. Praegused praostkondade piirid on segu omaaegsetest ja hiljem tehtud muudatustest. Näiteks Lääne praostkonna kogudusi on kolmes maakonnas. Oodatud on haldusreformi, aga nähtavasti napib poliitikutel ja ka kirikul selleks jõudu.
Kui rakendub EELK ühtne portaal, on kogudustel kerge vaevaga võimalik aktualiseerida jooksvalt oma tegevuse kava. Ei saa unustada, et ka infotehnoloogia areneb tohutu kiirusega. Minu kogemus kinnitab, et meedia valmisolek ja huvi on olemas nii valla, maakonna kui üleriigilisel tasandil.
Teil on abikaasa, viis last ja viis lapselast. Mida peate peresuhetes kõige olulisemaks?
Perekond ja kodu on mulle väga tähtis, see on esimene ring kaasamõtlejaid, kriitikuid ja kaastöölisi. Olen elanud abikaasaga terve meie ühise elu 35 aastat samas pastoraadis, meil on puudunud «oma kodu» ning selge piir töö- ja vabaaja vahel. Ühine töö koguduses on andnud selleks võimaluse ja kohustuse. Tegelikult ei ole maja, kus elame, Haapsalu koguduse ajalooline pastoraat rohkem kui 55 aastat.
Kolisime Haapsallu kohe pärast abiellumist ja abikaasa Lia on kõik need aastad olnud koguduse organist ja koorijuht. Siin oleme kasvatanud lapsed, ja nüüd on sageli meie juures lapselapsed. Aeg on läinud muinasjutulise kiirusega. Olen kogenud, et pastoriproua saab hästi olla «koguduse ema».
Olen õnnelik inimene, et olen võinud elada pere ja raamatute keskel ja näen nüüd, kuidas lapsed korraldavad oma elu ja kirikul on selles oluline koht. Meie viiest lapsest kaks on Saksamaal, üks Soomes ja kaks kodus Eestis. Üks tütar on mu sekretär. Kui lapsed olid väikesed, sai kaunis palju külastatud teisi pastoraate, kus tundsime ennast väga koduselt.
Läänepiir oli meie jaoks suletud, aga seoses ingeri koguduse teenimisega saime regulaarselt käia koos perega Leningradis. Käisime palju muuseumides ja teatris ning kuulasime kontserte. Lastele olid olulised kolm kohta: metroo, tsirkus ja loomaaed.
Koos reisimine on meile kõigile hiljemgi kaunis oluline olnud. Minu arvates on tähtis kogeda perekonna kokkukuuluvust. Ma ei oska eriti pidada teooriatest ja õnneliku elu mudelitest, elus ei ole nii tähtis «kasvatamine», vaid koos elamine.
Rita Puidet

Tiit Salumäe
on sündinud 25.12.1951,
ordineeritud 05.10.1975,
abielus, viie lapse isa,
autasustatud Valgetähe III klassi ordeni, EELK kuldristi, EELK Teeneteristi II järgu ordeniga ja Haapsalu linna vapimärgiga.

Töökohustused
Tiit Salumäe on 1994. aastast kirikuvalitsuse liige, assessorina kureerib kultuuri, kommunikatsiooni, välissuhteid; kirikukogu liige aastast 1976.
Juhib EELK komisjone: avalike suhete komisjon, välissuhete komisjon, liturgiakomisjon, kunsti- ja arhitektuurikomisjon, autasude komisjon, infotehnoloogia komisjon; EELK ja vabariigi valitsuse ühiskomisjoni kultuuriväärtuste alakomisjoni esimees.
1992. aastast Lääne praostkonna praost.
Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja, Ridala, Martna, Vormi koguduse hooldajaõpetaja.
Eesti Piibliseltsi esimees.
Eesti Kirikute Nõukogus EELK esindaja.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)