Esileht » Arvamused » Kolumn »

Asotsiaali välimääraja

13.05.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Millest me tunneme ära asotsiaali? Lõhnast? Välimusest? Veel millestki? Kuigi tundub, et vängest haisust on juba enam kui küll, võib lähemal vaatlusel leida muidki asotsiaalsusele iseloomulikke tundemärke.
Tartu Pauluse kirikus on kõnealune seltskond igapäevaseks külaliseks. Päevast päeva saavad nad siin sooja toitu. Õieti kuuel päeval nädalas, sest laupäeval antakse kaasa toidupakk pühapäevaks. Lisaks saavad sööjad tarvidusel kingad ja püksid jalga, särgi ja jopegi selga. Sellisel kujul on Tartu linna abiga vältimatut sotsiaalabi jagatud viimased 13 aastat.
Talvel on sööjaid rohkem, suvel vähem. 2014. aasta jooksul sai toidetud 227 inimest: 193 meest ja 34 naist. Mõni käis söömas sageli, mõni andis end harva näole. Kui väljas on külm, on tuba sööjaist tulvil, kui suvel päike paistab, piisab pudelikesest süütevedelikust, et kõhumure meelest läheks.
Kui ramm raugeb ja sööjal enam jalad ei kanna, aitab koguduse õpetaja välisukse jälle üles leida. Eksitusi tuleb ikka ette – kes peab tualetti oma numbritoaks, kes koridori einelauaks või kapitagust pissuaariks. Siis pole muud, kui meelde tuletada ja manitseda. Kui seda küllalt valju häälega teha, saavad ka võõramaalased puhtast eesti keelest aru.
Ühe laua taga istuvad nii sõbrad kui vaenlased. Pole ime, et suutäite vahel tuleb ka vanu võlgu õiendada. Vajadusel ulatab abikäe politsei või turvafirma. Hästi läheb, kui õnnestub vastu talve kinni minna. Kui see peaks kevadel juhtuma, mõistavad vihamehedki kaastunnet üles näidata.
Võib tunduda üllatav, kuid ka asotsiaalide seas leidub «superstaare», kelle lahkumise järel saabub kodurahu otsekui võluväel. Hing näikse neil olevat visa. Kord leinasid sööjad kedagi seltsilist, kellele alkohol otsa peale teinud. Läks aga mööda kõigest mõni päev, kui seesama kadunuke jälle supikööki ilmus. Sõi kõhu täis ja läks uuele ringile – järgmisel nädalal oli jälle surnud, aga siis juba päriselt.
Siiski mitte kõik abivajajad ei kuulu asotsiaalide tõrjutud ühiskonnakihti. Elu on ettearvamatu ja leib võib lõppeda ka seal, kus meie ei arvagi.
See kõik on siinsamas. Läbi koguduse kantselei aknaklaasi kõmisevad karvaste meeste karvased hääled. Meetri-paari kaugusel kirjutuslauast, vaid teisel pool seina. Sõnu on neil palju, ülegi jääb, kuid puuduvad «tänan» ja «palun». Harva kuuleb selliseid sõnu nende suust, kes on «ühiskonna suhtes ükskõiksed» – just nii defineerib asotsiaalsust Eesti Entsüklopeedia (1932).
Ka toidu jagajad on märganud, et «aitäh» jääb tihti tulemata. Neil on ainult õigused. Kogu maailm on süüdi, et nende eest küllalt ei hoolitseta. Ükskord majja sisenedes avasin ukse ja lasin kõigepealt teravalõhnalisel asotsiaalil väljuda. Mees oli minu viisakusest rabatud ja torises: «Mis te teenindate mind, ega ma mõni vürst ei ole!»
Minu eesmärk polnud küll erilist head teha, kuid olin siiski üllatunud, et asotsiaal ei suuda uskuda, et on olemas vastutulelikkus, teisest hoolimine ja tähelepanelikkus (kui just vürstid välja arvata). Olin üllatunud, et need igapäevased liigutused võiksid kellegi meelest olla välja teenitud austus või enesekehtestamise tulemus.
Olen harjunud mõtlema asotsiaalsusest kui millestki kaugest või võõrast, aga nendele meestele otsa vaadates tundub, et olen neidsamu hoiakuid ka mujal kohanud. Mõnigi inimene arvab, et ta peab üksi enda eest seisma, elus läbi murdma, kõike nõudma ja ise endale teed rajama.
Käesoleva nädala juhtsalm algab sõnadega «Tänu Jumalale!». Aga kui jätame Jumalale tänu andmata, jätame selle endale. Siis mõtleme asotsiaali kombel, et oleme ise oma saatuse sepad ja oma õnne valajad. Siis mõtleme, et oleme iseenese jõust ja tarkusest need, kes oleme. Järelikult on ise süüdi ka need, kel toidulauda mujal polegi kui Pauluse kiriku supiköögis.
Märgates, kui vähe meie elu meist enestest sõltub, ja avastades, et teiste rõõmustamiseks on kõik uksed valla, õpime tänama üksteist ja Jumalat, kelle käest tuleb kõik. Siis märkame sedagi, kui tihedalt on meie kalender tänamise tähtpäevi täis kirjutatud – emadepäevast ja vagade inimeste mälestuspäevadest alates Jumala tegudest jutustavate pühadeni.
Tänulikkus teeb meid sotsiaalseks inimeseks. Mõistes tänada ei ole me ühiskonna suhtes enam ükskõiksed. Siis pole ka supiköögi mehed enam asotsiaalid, vaid vaesed Laatsa­rused, keda meie Õnnistegija kui haigeid on otsima tulnud.
Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 
 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)