Asi pole rahas, vaid mõtteviisis

22.12.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Crescendo korraldatud kontsertprojektiga «Hingemuusikaga jõuluaega» toetatakse Sõbra Käe lastekodu Tallinnas. Ideega tuli kaasa tuntud laulja Dave Benton, kel kavas oma jõulukontsertide sari. Dave Benton rääkis ajakirjale Teekäija ja ajalehele Eesti Kirik oma teest abistava tegevuse juurde.

Dave Benton: Peamine on see, et aitame lapsi.
Dave Benton: Peamine on see, et aitame lapsi.

Üheksa aastat tagasi, kui tulin Eestisse, ei teadnud keegi midagi Dave Bentonist. Üks arst käis mu juures teraapiaseansil, millega tegelesin toona. Tema teadis, et olen ka laulja. Kord küsis ta mu käest, kas ma ei tahaks ühel vähiliidu lasteüritusel kaasa lüüa.

Sõitsin koos abikaasaga (tol ajal veel tüdruksõbraga) poolteist tundi kontserdipaika. Mäletan seda esinemist igavesti. Laulsin ühte Disney filmi lugu – «Can you feel the love tonight» filmist «Lõvikuningas». Seal oli üks laps, 3–4aastane, kel olid kemoteraapia tõttu juuksed välja langenud. Ta lihtsalt rippus mu jala küljes ega lasknud lahti. Lõpuks tõstsin lapse sülle ja lihtsalt hoidsin teda enda vastas.

Minu lastel on vedanud

Tookord kuulsin esmakordselt, kuidas toimub töö puudustkannatavate ja haigete lastega. Mõistsin, kui raske on leida raha sellise tegevuse jaoks. Tollest ajast olen püüdnud kaasa aidata. Teen seda vaikselt, sest see on mu isiklik asi.

Tahan seda teha ja tean, et minu lapsed on nende hulgast, kellel on vedanud. Neil on vanemad, neil on ema, perekond nende ümber ja elamistingimused ei ole halvad. Ma ei ole miljonär, aga elan õnnelikult ja hästi. Lauljakarjääriga on mul tekkinud mõningaid varusid, millega saan aidata. Ja kui mul finantsilisi võimalusi endal pole, siis saan ma neid tekitada.

Meie vastutus

Crescendo kunstilise juhi Lehari Kausteli küsimise peale olin ettevõtmises nõus kaasa lööma kontsertidega lastekodu toetuseks. Lisaks sellele on mul aasta läbi kontakt ühe lastekoduga Haapsalus. Nemad on samuti mu kontserdile kutsutud ja nad ei pea selle eest maksma. Arvan, et ka nendel lastel on õigus taolistel kontsertidel käia. Nad ei näe artiste ju väga tihti. Nende jaoks tähendab see palju.

Meil on ka teine grupp, autistlikud lapsed, kes samuti kontserdile tulevad. Ütlen taas, et lapsed on lapsed. Nende sündimine siia maailma polnud nende valik. Kui lapsed tulevad siia maailma, on nende hea käekäik meie ülesanne, meie vastutus. Meie kasvatame neid. Meie oleme vanemad. Meie oleme emad ja isad. Leian, et kui mul pole lapsi, siis kes kannab edasi mu ideid, mu ideaale, mu mõtteviisi, mu tööd, mida olen loonud? Olen sageli tundnud, et inimesed, kel pole lapsi, ei oska näha nende vajadusi.

Olen kohanud osa vanemate juures mõtteviisi, et teiste laste aitamine ei ole oluline, korda lähevad vaid omad lapsed. Millist eeskuju nad annavad oma lastele?

Toetav mõtteviis

Tegin väikese kalkulatsiooni. Oletan, et mu kontserdile mahub ühte kirikusse umbes 500 inimest. Et iga inimene annab ühe krooni. Mitte rohkem. Arvan, et igaüks saab anda ühe krooni. 14 kontserti tooks kokku 7000 krooni. See on juba abi.

Olen rääkinud mõne ärimehega Eestis. Ilmselt aitavad ka nemad. Nad on olnud huvitatud, kuid on nii raske veenda isegi neid, kellel on suuremad võimalused. Nad toetavad pigem sporti kui heategevust. Või toetavad siis, kui saavad selle eest palju avalikkuse tähelepanu. See aga ei puutu ju üldse asjasse. Peamine on see, et aitame lapsi.

Kui inimestel oleks kõik olemas, ei oleks vaja tegeleda heategevusega. Inimesed otsivad abi, kui neil ei ole eluks vajalikku. Olen olnud sellistes kohtades. Nende eest hoolitsemine, ravi võimaldamine, abivahendite nagu ratastooli või lisavoodi muretsemine nõuab raha. Rääkimata sellest, et majad saaksid korda.

On palju eri viise, kuidas aidata. Asi ei ole rahas, vaid mõtteviisis. Mõni ettevõte võiks öelda, et vaatame asja. Selle asemel, et tassi 100 krooniga müüa, oleks 75kroonine allahindlus heategevus, millega saaks kedagi aidata.

Dave Bentoniga vestles

Astrid Raja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)