Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Arvo Tarmula: ilma kaamerata ma naljalt kodust ei lahku

24.02.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Pidades ennast fotokroonikuks peab Arvo Tarmula oluliseks olla kohal seal, kus midagi olulist toimub. Erakogu.

Kuigi Läänemaa elupõlisele pressifotograafile Arvo Tarmulale (83) meeldib enda sõnul kõike pildistada, on kiriklike sündmuste jäädvustamine tema üks olulisemaid ja hingele pakkuvamaid tegevusi.

Vabariigi aastapäeva eel jagatud tunnustuste saajate seas oli üheks äravalituks mees, kes viimase enam kui kolmekümne aasta jooksul on jäädvustanud Läänemaa sündmusi fotokaameraga. Saanud Lääne Elu fotograafiks ajalehe loomise hetkest 1989. aastal, on Arvo Tarmula oma fotokaameraga olnud kohal maakonnaelu olulisemate sündmuste puhul. Maakondliku kultuurielu jäädvustamise ja Läänemaa fotokroonika loomise eest anti Eesti vanimale tegutsevale pressifotograafile kultuurkapitali maakondlik elutööpreemia.

Rõõm tunnustusest

„Tööd on tehtud ja mitte vähe. Tore on muidugi selle märgiks tunnustust saada,“ tunnistab Arvo Tarmula kirikulehelt õnnitlust vastu võttes. Ta on rõõmus ka selle üle, et mitmed tema fotod Läänemaa, eriti Haapsalu kiriklikest sündmustest on avaldatud ka ajalehes Eesti Kirik. Pidades ennast fotokroonikuks peab Tarmula oluliseks olla kohal seal, kus midagi olulist toimub ning vähemalt Haapsalu linna näitel teab ta, et olulisemad kultuurielu sündmused leiavad aset kirikus või selle ees.

„Ma arvan, et minu piltide õige väärtus tuleb esile alles veel aastate pärast. Siis, kui keegi hakkab uurima, kuidas elu Eestis Läänemaal oli. Mul on hea meel, et olen saanud anda oma panuse ajaloo jäädvustamiseks. Annan aru, et just fotode kaudu on võimalik ajaloost kõige objektiivsemat pilti saada,“ mõtiskleb Arvo, selgitades, et tema fotoobjektiivi ette on jäänud väga eriilmelisi sündmusi. Oluline on, et need on korralikult süstematiseeritud ning fotoarhiivis alal.

Algus kodust

Küsimusele, kuidas kõik alguse sai, vastab Arvo Tarmula, et tema fotograafiapisik on pärit kodust. „Juba minu isa oli arvestatav harrastusfotograaf, kes politseinikuameti kõrvalt tegeles enda rõõmuks fotograafiaga ning just isalt sain ka esimesed näpunäited, mis algajale marjaks ära kulusid. Isa oli pikalt Siberis, aga kui ta tagasi meie juures oli, siis õpetas ja suunas mind, kuidas paremini soovitut pildile saada,“ räägib 1937. aastal sündinud mees lapsepõlvekodu Pärnus meenutades. 

Esimeseks fotokaameraks oli Smena, millega ta keskkooli ajal lugematuid pilte koolielust ja vaba aja veetmisest tegi. „Eks ma mingil määral eakaaslastest toona eristusin, sest kaugeltki kõigil kaamerat polnud, ei olnud selleks huvigi. Siis oli fotograafiaga tegelemine ikka rohkem nagu eksklusiivne hobi, väheseid puudutav tegevus,“ nimetab Tarmula, rääkides, et koolipoisina pildistas ta kõike, mis endale toona huviks oli. Loodust küll vähem, rohkem ikka koolielus toimuvat ja eakaaslastega koos ette võetavat.

Universaalsus hoiab värskena

Nii nagu noore harrastusfotohuvilisena, ei ole ka Lääne Elu ametlikuks fotograafiks saades Arvo Tarmula keskendunud pildistajana kindlale teemale või žanrile: „Mulle meeldib kõike jäädvustada. Lehetöös oli muidugi lausa vajadus olla universaalne, pildistada kõike, millest lehes ülevaade anti. Aga mulle lihtsalt ka meeldib pilte teha kõigest, mis tundub huvitav ja väärt jäädvustamist. Arvan, et mulle poleks kindlasti sobinud olla hommikust õhtuni stuudiofotograaf või, vastupidi, keskendudagi näiteks spordisündmuste jäädvustamisele. Mul ei ole sellist püsivust. See mind ehk ongi hoidnud värskena. Ma naudin väga nii inimestest portreefoto tegemist kui liikuva tegevuse fotole püüdmist. Olen iga hetk valmis sündmust üles noppima.“

Elupõlise pildistajana ei lähe Arvo Tarmula naljalt kodust välja kaamerat ühes võtmata, sest iial ei või teada, millal „saaki“ kohtab: „Tavaks on saanud teha hommikuti tiir looduses. Autoga sõites on kaamera ikka kõrvalistmel. Kui midagi huvitavat näen, peatan auto kinni ja katsun soovitut tabada.“

Hea pildi saab kannatlikkusega

Me kõik teame, et mõnel fotol on võime vaatajat lummata. Saame aru, et tegemist on hea pildiga. Sündmus, objekt või detail pole sealjuures esmatähtis. Küsimusele, kuidas on võimalik saada nn head pilti, igas mõttes kvaliteetset ülesvõtet, ei ole elukogemustega pildistajal just ühest retsepti: „Eks see oli väga mitme komponendi ja asjaolude koosmõju tulemus. On vaja häid vahendeid, sest seebikarbiga ikka reeglina hinnatavat tulemust ei saa. On vaja ka häid olusid, et oleks valgus ja ruum. Aga üldiselt on kindel, et lihtsalt ja juhuslikult suured asjad ei sünni. On vaja pühendumist, tuleb vaeva näha ja tuleb olla valmis ka ebaõnnestumisteks.“ 

Ta räägib, et nn hea pildi eelduseks on enamasti üksikasjalik planeering ja seejärel sihikindel plaani elluviimine. Fotograaf läheb objektile sarnaselt jahimehega – eesmärgiks on võtta huvipakkuv kirbule ja naasta retkelt saagiga. Eesmärgini jõudmiseks ei pea fotograaf sarnaselt jahimehega paljuks ajalist panustamist ja lõppeks sedagi, et konkreetsel korral võib juhtuda, et saak ehk foto jääbki saamata. Imelised fotod päikesetõusust sünnivad enamasti siis, kui fotograaf on valmis seda hetke pikalt ootama.

Kirikus on hea olla

„Muidugi on kirikupiltide tegemisel oma spetsiifika. Ka eetika on siin omaette teema – kuidas kirikus käituda, kust ja millal on sobilik pildistada jne. Aastatega on teatud reeglid mulle omaseks saanud ja ma ei tunne, et need oleks kuidagi ahistavad või et kirikuruumis oleks raske fotograafina tegutseda,“ räägib Tarmula, kirjeldades 30 aastat kestnud väga head koostööd tänase piiskopi Tiit Salumäega, kes Haapsalu koguduse tegemisi jäädvustama on ikka Arvo Tarmulat palunud.

„Praktiliselt näeb asi nii välja, et Tiit Salumäe helistab, kui midagi toimub, ja küsib, kas ma saan tulla. Ma alati tahaks minna, aga alati ei saa ju ka. Siis, kui olen ennast kuskile mujale juba lubanud. Väga tuttav on olukord, et samal ajal toimub mitu üritust ja tuleb teha valik,“ jutustab Tarmula, rõhutades, et ta siiski ju ei ole ainult kiriku fotograaf. 

Ometi on nii läinud, et kui eelmisel aastal tähistati Haapsalu toomkiriku taastamise 30. aastapäeva, siis oli võimalik kiriku ajaloost fotostendi kokkupanekuks kasutada just Arvo Tarmula jäädvustusi. Ta on olnud kohal peaaegu kõikidel koguduseelu tähtsündmustel. On jäädvustanud tähtsate külaliste visiite, ka kroonitud peade külastuste fotole jäädvustamisest on Tarmulal mitmeid näiteid. Haapsalu kirikuelu on Tarmulale omaseks saanud, ehkki ta ise koguduseliige ei ole.  

„Eriti just Haapsalu toomkirik ja Jaani kirik on mulle tuttavad, aga mulle meeldib väga ka teistes kirikutes tööd teha. Kirikus pildistamine mõjub omal kombel nagu puhkusena. Seal on rahu ja see rahu jõuab igasse kirikulisesse. Ei pea rabistama ja muretsema, et kas ma ikka saan pildi kätte. Näiteks spordivõistlusel või mistahes kultuuriüritusel sellist luksust fotograaf endale lubada ei saa, siis on kogu aeg kuklas hirm, et õige võte jääb pildistamata, ja see tekitab vajaduse kiirustada. Kirikus saad lasta ajal kulgeda. Teenistus ju kestab vähemalt tunni ja tervet seda aega ikka ainult pildistamisele ei pühenda, saad olla ka niisama kirikuline. Naudin kirikus käimist väga. See maandab stressi ja mõjub alati rahu loovalt. Kui vähegi võimalik, võtan kutse kirikusse minna vastu.“

Haapsalus on kirik oluline

„Kindlasti on suurtes linnades teisiti, aga väikelinnas suudab fotograaf kogukonna elul ikka silma peal hoida, ennast kursis hoida. Meie elu on kuidagi kompaktne. Kui olin veel toimetuses tööl, siis tegelikult päris palju käisin ka Lääne Elu fotograafina kiriklikke sündmusi jäädvustamas. Nõnda olen saanud justkui kaks kärbest korraga – maakonnalehte uudise pildi ja kogudusearhiivi materjali. Selline asi on just väiksemas kohas võimalik,“ räägib Tarmula, toonitades, et Haapsalus on kirik igas mõttes linnaelu keskus. 

Liina Raudvassar

Arvo Tarmula

Sündinud 1937 Pärnus

On Eesti pressifotograaf

Elab aastast 1970 Haapsalus

Olnud Lääne Elu fotograaf 

Haapsalu fotoklubi ja Eesti Fotokunstiühingu liige

2006 Haapsalu vapimärk

2013 Valgetähe V klassi teenetemärk

2015 EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse teenetemärk

2021 kultuurkapitali maakondlik elutööpreemia

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)