Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Arnold Habicht – 125

21.05.2003 | | Rubriik: Persoon minevikust

Käesoleval kuul möödub 125 aastat Tartu Pauluse koguduse esimese õpetaja Arnold Habichti sünnist.
Arnold Victor August Habicht sündis 29. mail (vkj 17. V) 1878 Pärnumaal Tori köstri suures peres. Pastor Raedlein ristis Arnoldi tema kodus 6. juulil (vkj 24. VI). Arnoldi isa Alexander-Detelf Habicht oli vabrikuomanik ning neljandat põlve Tori koguduse köster ning ema Emma, neiuna Reimer-Mathiesen – mõlemad põlised baltisakslased.
Esialgu õppis Arnold Habicht kodus, siis Tori kirikuõpetaja Raedleini ja ühtlasi kihelkonna kooliõpetaja Ollino juures, seejärel Pärnu gümnaasiumis, mille lõpetas 1900. aastal. Samal aastal läks Habicht Riia polütehnikumi ehitusinseneriks õppima, kuid 1901. aasta kevadel tuli õpingud haiguse tõttu katkestada. Kui Arnold Habicht 1901/02 talvel paranes, astus ta Tartu ülikooli ja õppis aastatel 1902–1907 usuteadust.
Linnakoguduse õpetaja
Pärast prooviaastat Tartu Maarja koguduse õpetaja Willigerode juures ordineeriti Arnold Habicht Riia Jakobi kirikus 30. septembril 1907 Tartu Maarja koguduse abiõpetajaks. Märtsis 1908 kutsuti ta Saaremaale Kihelkonna kogudust teenima, kuid kaks aastat hiljem kutsusid tartlased Habichti tagasi. Nii oli Arnold Habicht 1910–1933 vastloodud Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
19. sajandil oli Tartu linn hakanud silmnähtavalt kasvama. Saja aastaga kaheksakordistus elanikkond. 1870. aastal eraldus Maarja kogudusest Peetri, 40 aastat hiljem, 1910. aastal Pauluse kogudus. Juba samal aastal asus Habicht ehitusmaterjali muretsema – ikka kiriku ehituseks. Maailmasõja päevil kerkis rahapuudusele vaatamata Tartu Pauluse kirik. Ikka ja jälle tundis Habicht suure ettevõtmise juures Jumala õnnistust, mis raskustest imelisel moel läbi kandis.
Samal ajal kuulus Habicht vaestehoolekande juhatusse, Põhja-Liivimaa kirikute abikassa komiteesse ja oli Griwingi köstrite kooli kuraator. Aktiivselt osales ta EELK loomisel ja aitas välja töötada põhikirja. Alates 1920. aastast tuli täita Tartu abipraosti kohuseid.
Töörõõmu aastad
19. novembril 1911 helistati Kuressaares pulmakelli, kui Arnold Habicht laulatati sealse ülemõpetaja Eugen von Blossfeldti 18aastase tütre Elisabethiga (1893–1981). Sellest abielust sündis kuus last, kellest täisikka jõudsid Alfred, Harald ja Agneta.
Suur ja energiline kogudus rahuldus üksnes parimaga. Nii sai Saarineni projekti järgi ehitatud juugendstiilis kirik omanäolise siseruumi, Amandus Adamson valmistas altarile kolme ja poole meetri kõrguse marmorkuju ja Ruhrimaal valati terasesse Tartumaa suurimad kirikukellad. Esimesena täitis Pauluse kirikut elektrivalgus ning juba 1920ndatel aastatel seati sisse keskküte. Esimene raadioülekanne tehti jumalateenistuselt 1931. aastal.
Oma mälestustes kirjeldab Habicht, kuidas hiiglaslik kirik oli pühapäevast pühapäeva pea viimse istekohani täis ja ükski teine Tartu kogudus ei võinud end elavuse ja aktiivsusega Pauluse kõrval mõõta. Juhatuse ees seisid esimestena professor Aleksander Paldrok ja Eesti Panga president Eduard Aule. Laulukoori juhatas hilisem konservatooriumi professor Juhan Aavik. Kõiki ettevõtmisi toetas heldelt suurkaupmees Mart Jänes.
Valus lahkumine
Sellisest kogudusest polnud Habichtil kerge loobuda. Ainus, millele koguduse liikmed viltu vaatasid, oli õpetaja saksa rahvus. Varem tundis Habicht uhkust hea päritolu üle, kuid nüüd pöördus see tema vastu. Kui 1931. aastal rajati Tartus saksakeelne Luther-Akadeemia, sattus ka Habicht, kes küll õppeasutusega otseselt seotud polnud, rahvuslikult meelestatud eestlaste silmis ebasoosingusse.
Kõigile ootamatult kirjutas ta 1933. aasta märtsis lahkumisavalduse. «Ma pean lahkuma,» ütles ta 2. aprillil viimases jutluses, «ja siis ütlevad mõned, et ma minna paremat otsima. Kuidas võin ma lahkuda meeleldi kogudusest, millele ma isegi nime olen pannud! Aga ma olen väsinud.»
Ta ütles, et on hilja midagi muuta või tagasi paluda. Vana tüürimehena manitses ta kogudust püsima ja mitte oma purjeid maha kiskuma. Ja kui ta Jumalaga jättis, lämmatas nutt ta hääle ja koor pidi laulma: «Oh saada mind, mu valgus eluteel! Mu laevuke, ta kodust kaugel veel.»
Sammhaaval lääne poole
Kodumaalt lahkunud, asus Arnold Habicht ametisse Saksamaal Stettini Jakobi koguduses. Tartus jätkasid tema tööd õpetajad Arthur Võõbus ja Harri Haamer. Üheainsa korra – 1935. aastal – on Habicht hiljem Eestit külastanud.
Töö Stettinis kestis kaksteist aastat. Seda aga varjutas peagi alanud maailmasõda. 1944. aastal kaotas ta ohvitserist poja Alfredi ning kui 1945. aastal vene väeüksused lähenesid, lahkus Arnold Habicht Stettinist.
Venelasi Habicht kartis ning kui meenusid eelmise ilmasõja koledused, otsustas ta põgeneda lääne poole Ludwigslusti, kuhu 26 aastat varem oli Kuressaarest ümber asunud tema äi. Stettin (Szczecin) liideti Poolaga ning Jakobi kirikus tegutseb tänini katoliku kogudus.
Kui pärast sõda andsid ameeriklased Ludwigslusti üle venelastele, liikus Habicht edasi. Temast sai Segebergi maakonna põgenikeõpetaja. Sellele lisandus töö Bad Segebergi haigla vaimulikuna. Vaatamata kõrgele eale jätkas Habicht tööd haiglas 1963. aastani. Rohkemaks polnud enam jõudu. Kevadel sai väsinud rändur Issandalt kojukutse. Arnold Habicht suri 26. märtsil 1964 Bad Segebergis ja maeti kesklinnas kiriku kõrval asuvale kalmistule. 1981. aastal sängitati tema kõrvale abikaasa Elisabeth.
Tühi haud
Kui artikli autor tänavu veebruaris Bad Segebergi sõitis, leidis ta ees tühja hauaplatsi. Kakskümmend aastat viimasest matusest oli sellel platsil täis saanud. Saksa korra järele tuleb siis platsi eest hakata kõrgemat üüri maksma.
Poeg Harald on juba vana, tütar Agneta elab Tübingenis ning on abielus dr theol Hermann Jantzeniga. Arnold Habichti 11 lapselast, 16 lapse-lapselast ja 1 lapse-lapse-lapselaps elavad eri paikades Saksa- ja Inglismaal. Mõni neist on näitleja, mõni informaatik, koolidirektor või koguni professor.
Üksnes Harald ning tema vennanaine elavad Bad Segebergis. «Kes maksab platsi üüri?» arutles poeg oma vanemate haua ääres. «Aastas teeb see umbes sada eurot (1500 krooni). Mõni asi see siis maksta, aga kes ikka nii suurt huvi tunneb.» Perekond loobus.
Aastal 2001. võeti hauaplaat maha, lilled korjati kokku ja plats sai puhtaks. Nii peab see vähemalt kolm aastat seisma, siis antakse uude kasutusse. Ja kaobki kõik maine hiilgus… Sellest tõsiasjast ei saa keegi mööda, sest siin pole jäädavat linna, vaid me ootame tulevast. Seda sõnumit on kuulutanud ka õpetaja Habicht olles ustav tööriist vägeva Jumala kätes.
Kristjan Luhamets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)