Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Arne Hiob: peab voolama puhas allikavesi, mida Jeesus jagab

22.02.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Arne Hiobi meelest on läänemaailma ebausuks jätkuvalt inimesekeskne valgustusajastu mõtlemine.
Kätlin Liimets

Vaimulike konverentsil pidas Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja usuteaduse instituudi õppejõud prof dr Arne Hiob ettekande „Kas EELK-l on apostellik suktsessioon?“, milles juhtis tähelepanu, et ehkki apostellik ametijärgnevus on anglikaani ja mitmetes luterlikes kirikutes (ka EELKs) olemas, ei tunnusta seda roomakatoliku ja ortodoksi kirikud.

Pärast ettekannet oli Arne Hiob valmis Eesti Kirikuga sel teemal vestlema.

Mis oli sinu ettekande põhisõnum?
Arne Hiob: Meil on viimastel aastakümnetel EELKs jälle väärtustatud apostellikku suktsessiooni ehk siis vaimuliku ameti järjepidevust. Seda on mõistetud piiskoppide ahela või ketina, mille kaudu pühitsusarm tuleb katkematult apostlitelt ja Jeesuselt meieni. Saksamaal see katkes, kuna piiskopid ei läinud reformatsiooniga kaasa.
Ent Skandinaavias mõned piiskopid siirdusid luterlikku kirikusse, nõnda on nende piiskoppide kaudu katkematus ahelas käte pealepanemise läbi pühitsetud ametisse piiskoppe.
Apostellik suktsessioon taastati Eestis, kui Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom 1921. aastal pühitses EELK esimese piiskopi Jakob Kuke. Selle läbi on meil EELKs apostlik ametijärgnevus olemas. Anglikaani kiriku, Skandinaavia ja Baltikumi luterlike kirikute vahel sõlmiti 1992. aastal Porvoo ühisavaldus, kus ka apostellikku suktsessiooni väärtustatakse.
Ettekandes juhtisin tähelepanu, et roomakatoliku ja ortodoksi kirikud, kus suktsessioon on pidev, ei tunnusta anglikaanide ega luterlaste ameti järjepidevust. Miks? Kui võtta lihtsalt formaalselt, siis on see olemas. Siin ei tohiks olulisi vaidlusi olla. Peab olema midagi muud.
Teemat uurides märkasin, et ortodoksi ja katoliku kirikutes pole suktsessioon ainult pühitsusarm piiskoppide liini kaudu, vaid ta peab ka edasi kandma apostlikku usku, õpetust ja elunormi ehk eetikat. Vaid need komponendid koos – muutumatult, segamatult – on apostellik suktsessioon. Piiskoplik kett on ainult nagu torustik ja seda mööda peab voolama puhas allikavesi, mida Jeesus jagab.
Kui seda allikavett segada omaleiutatud õpetustega – tehku seda siis luterlased, katoliiklased või ortodoksid –, siis tuleb see kahjuks.
Kui tahame rääkida apostellikust suktsessioonist, siis peame keskenduma apostlitele, pühakirjale ja sellele õpetusele, mida kirik kogu aeg kõikjal on uskunud, mitte leiutama uusi teooriaid ja uusi Jeesuse-pilte, mida olevat algkristluses olnud.
Tänapäeval on piibliteaduses levinud väide, et algkristluses oli palju erinevaid Jeesuse-pilte ehk erinevaid arusaamisi Kristusest.
Kui selle mõttega lõpuni minna, siis on see umbes nagu suhtumine, et Peetruse, Juuda, Kaifase ja ka hilisemate – Rooma keisri, Vene tsaari, Ameerika presidendi või minu enda – arusaamised Jeesusest on võrdsed.
Justkui kõik oleks relatiivne. Aga ei ole! Jeesus võttis 12 apostlit, koolitas neid ja andis neile võimalikult õige Jeesuse-pildi ning apostlid andsid selle pildi edasi.
Kui midagi puudu jäi, siis Jeesus kutsus apostel Pauluse, kes annab meile oma kirjade kaudu edasi seda, mida Jee­sus tahab.
Kokkuvõttes: apostellik su­kt­sessioon pole ainult formaalne, vaid ka sisuline. Siia kuulub ka apostliku ühise usu, õpetuse ja elu edasiandmine, mida tuleb teha, ükskõik mis kirikus oleme. Kus vigu näeme, seal tuleb neid parandada.

Milline on sinu hinnang apostelliku suktsessiooni sisulise poole olemasolu kohta luterluses?
Oli veel aeg, kus keskmes olid pühakiri, evangeeliumid ja n-ö Jeesuse jumalakogemus. Koges ju tema Jumalat sügavamalt kui keegi teine.
Ta sündis Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast, s.t ta oli sünnist saati võimekam, andekam – ja tõusis viimaks surnuist üles.
Need on sündmused, mida kirjeldatakse täiesti erakordsena Uues Testamendis, mitte kusagilt mujalt pole selliseid asju kuulda.
Selline tohutu sõnum tekitas endale Jumala juhtimisel koguduse ehk kiriku ja suktsessioon kujunes selle sõnumi edasikandumise abivahendiks Püha Vaimu abil.
Reformaatoritel oli veendumus, et pühakirja tuleb võtta väga tõsiselt. Uus Testament kirjeldab, nagu on aru saadud, objektiivseid ajaloosündmusi. Reformatsiooni ajal ei kaheldud Jeesuse ajaloolisuses, vaid kerkis küsimus, kas see sõnum on inimese südameni jõudnud.
Valgustusajastul, kui tekkisid haritlased, kes ei uskunud enam pühakirjas kirjeldatut kui tegelikult toimunut, hakati rääkima südameusust ehk subjektiivsest usust lahus objektiivsetest ajaloosündmustest.
Selline lähenemine pole piibellik. See läheb ka Martin Lutheri ja kogu kristluse arusaamadest lahku.

Kuidas suhtud piibli tõlgendamise ajaloolis-kriitilisse meetodisse?
Praegu on sellest juba rohkem kahju kui kasu, sest selle meetodiga seotud inimesed kipuvad kahtlema mõnikord isegi Jumalas – ja nagu teada, iga eelpositsioon mõjutab uurimistulemusi.
Kui lugeda Viini dogmaatiku Christian Danzi kahe aasta tagust raamatut „Süstemaatiline teoloogia“, siis seal on Jumal psüühikasisene kontseptsioon tegelikkuse kohta.
Nii õpetatakse teolooge. Kui sellistes tingimustes kiita ajaloolis-kriitilist meetodit, nii nagu 20–30 aastat tagasi tehti, siis on see anakronism.
20 aastat tagasi olin ka ise sellise lähenemise toetaja. Meetodi ajalooline pool, uuriv pool on siiani hea, aga sõna „kriitiline“ näitab, et algusest peale pannakse eeldusena paika: osa piiblitekste pole nii, nagu paistavad, neisse tuleb suhtuda kriitiliselt.
Siit hakkab nõiaratas tiirlema ja väidetakse: on asju, mida moodne inimene ei saa enam uskuda, et siin on vastuolu. Nii tõmmatakse maha eelkõige imed pühakirjas …
Mida kaugemaks tekst jääb, seda rohkem tundub olevat vastuolusid. Mida sügavamale teksti läheme, seda vähem neid on.
Põhimõtteliselt ei näe ma Piiblis mitte ühtegi vastuolu. Nende olemasolu võib tunduda vaid eemalt vaadates.
Sisse minnes näeme, miks mõningad vastuolud on olemas, ja kui seda märkame, siis need ei ole enam õigupoolest vastuolud, sest nad on ära selgitatud vastuolud. Kui oleme aru saanud, et tervik koosnebki vastuoludest, kuid neil on ühine taust, siis ongi kõik n-ö vastuolutu.

Ütlesid, et piiskoplik kett ehk ametijärgnevus on torustik ja seda mööda peab voolama puhas allikavesi, mida Jeesus jagab. Kuidas seda saavutada?
Esiteks tuleb uskuda, et Jumal on objektiivselt, päriselt olemas ehk tema olemasolu ei sõltu meie usust.
Teiseks – uskuda ajaloolisse Jeesusesse, keda pühakiri kirjeldab, ja sõnumisse, mille ta maailma tõi.
Minu meelest on läänemaailma ebausuks jätkuvalt inimesekeskne valgustusajastu mõtlemine. Sealt väljusid ajaloolis-kriitiline meetod, aga ka lausa kurjad arengud viimastel sajanditel – kõik see destruktsioon, mis lammutab kristlikku maailma.
Vasakpoolsed või liberaalid tahavad oma mõistust järgides teha kõike kiiresti. Leiutatakse teooriaid, millega hakatakse ühiskonda ümber tegema – proletariaat, pagulased, samasoolised jne. Parempoolsed või konservatiivid lähenevad teisiti, nad arvestavad rohkem loodusega.
Loodus on ju ülimalt konservatiivne ja Jumal on lausa muutumatu, nagu pühakiri ütleb.
Tuleb arvestada, et kiirlahendeid ei ole, ja jääda pühakirja alusele, nagu Martin Luther meid õpetab, ning siis vaadata, kuidas apostelliku suktsessiooni või mõne teise küsimusega hakkama saame.
Oikumeeniliselt tuleb koos apostliku järjepidevuse mõistega omaks võtta ka ortodoksi ja katoliku kiriku põhiarusaamine sellest, sest tõlgendades seda mõistet ainuüksi piiskoppide ahelana, tekitame käsitluse, mida ei tunnusta teised kirikud ja mille ülesanne jääb viimselt arusaamatuks.
Kätlin Liimets

Kristus ütleb: Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu. (Lk 10:16)