Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Armusõnum ja tõeteod: evangeelium kõnelemise ja kehastamise pingeväljas

10.05.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Ema Teresa on olnud üks neist inimestest, kelle usust on saanud alguse armuteod. Internet

2017. aasta tähistab 500 aasta möödumist luterlikust reformatsioonist. Samas teadvustame kirikuelu reformeerimist ka enne ja pärast 1517. aastat. Suuremaid muudatusi kristliku kiriku arenguloos võib täheldada pea iga 500 aasta järel.
Nestoriaanlik kristoloogia distantseeris idamaise kristlaskonna läänemaisest 6. sajandiks. Roomapärane pneumatoloogia tõi suure kirikulõhe 11. sajandil. Luterlik soterioloogia kutsus esile protestantliku liikumise 16. sajandil. Nüüd, 21. sajandil näikse üleilmsed eklesioloogilised küsimused esitavat globaliseerunud maailma kristlaskonnale väljakutset traditsioonilise konfessionalismi ja oikumeenia osas.

Ajaloost nüüdisaega
Kreetal mullu suvel toimunud ajaloolise tähendusega õigeusu sinod küsis, kes ja mis üleüldse kirik on. Rootsis sügisel koos luterlastega reformatsiooni juubeliaasta avapalvust pidanud Rooma paavst on pannud nii katoliikliku maailma kui ka protestantlikud kirikud küsima, kas omaaegne reformatsioon peab meid ühendamatult lahutama või lahutamatult ühendama? Evangelikaalid seisavad sarnaste küsimustega silmitsi missioloogilises perspektiivis: ons Kristuse evangeelium meid lõpuks ühendav või lahutav vägi, olgu juudi ja pagana, mehe ja naise, oma ja võõra, koguduse ja kogukonna suhtes?
Kõrgema usuteadusliku seminari talvekonverentsi teemapüstitus, korraldajad ja esinejaskond panevad mõtlema sarnastele küsimustele eestimaise teoloogia ja praktika edendamisel. „Evangeelium muutuste keskel“ osutub seejuures mitmeti tõlgendatavaks pealkirjaks: kas muutused toimuvad maailmas, evangeeliumis või meis endis ja meie suhtes evangeeliumi ja ümbritseva maailmaga? Igatahes näikse muutused olevat eelduseks ja evangeelium olevat muutuste keskel. See omakorda loob konteksti ka kõnelemaks evangeeliumist kõnelemise ja kehastamise pingeväljas.
Ehkki võime eeldada individuaalseid erinevusi inimese ja inimese vahel evangeeliumi kõnelemise ja kehastamise pingeväljal, on suurem küsimus selles, kuidas me üheskoos – koguduste ja neid ühendavate koosluste ja võrgustikena – evangeeliumi kõnelemise ja kehastamise pingevälja tunnetame. Sellest edaspidi lähtungi.

Evangeelium on rõõmusõnum täis armu ja tõde
Kuivõrd evangeelium on ’rõõmusõnum’, puudutab see ennekõike kommunikatsiooni. Teatavasti on kommunikatiivselt oluline nii sõnum kui sõnumikandja, samamoodi sõnumi vastuvõtja ja vastuvõtukeskkond. Kõige paremini kirjeldab Kristuse evangeeliumi kommunikatsiooni evangeelium ise: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ (Jh 1:14). Jumala Sõna sai Sõnumikandjaks kehastudes iselaadseks Sõnumiks ning eristus arusaadavalt ülejäänud sõnumitest ja sõnumikandjatest. Samamoodi muutub evangeelium retseptiivseks meie aja maailmas rõõmusõnumina kommunikeerituna.
Globaalsele võrguühiskonnale on iseloomulik sõnumite võimendumine massikommunikatsiooni ja massi-enese kommunikatsiooni ristsuhtluses. Nn post-truth ehk tõejärgne võrguühiskond näikse lõpuks tõena võtvat tea­­­tud usutavuse künnist ületanud sõnumeid, st sõnumeid, mis suudavad usutavalt (re)kommunikeerida ja(re)in­terpreteerida senises elukogemusestõeväärseks saanud veendumuste lõimitud võrgustikku.
Kui „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ ning ilmutas „Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“, siis kannab evangeeliumi kommunikatsioonis tähendust nii rõõmusõnumi tõeväärsus kui ka selle armuküllasus. „Täis armu ja tõde“ asetab evangeeliumis rõhu ühtaegu täiemõõdulise armu ja tõe tasakaalule. Sellega on nii või teisiti pidanud balansseerima kõik kolm reformatsiooni, millest konverentsil juttu, samuti evangeeliumi kommunikatsioon nüüdisaegse maailma muutuste keskel.
Kumb on tähtsam, kas arm või teod, on üle aegade küsimus. Mingis mõttes võib kõik evangeeliumi ja reformatsiooni käsitustega seotud pingeväljad taandada sellesama küsimuseasetuse ette. Kui Jumala arm kõrgub üle inimese tegude, tuleb üle kõige kuulutada ja usus vastu võtta armusõnumit. Tegusid võib näha vaid armuevangeeliumi tagajärjena. Nii rõhutas armu üle tegude Martin Luther, veel enam Johann Calvin oma armuvalikuga. Evangeelium kujuneb siin ennekõike rõõmusõnumiks, kommunikeerituna indiviididele nende isikliku pääste kinnituseks. Sotsiaalne evangeelium pole nii tähtis kui verbaalne evangeelium.
Kiriku olemus ja olemasolu – rääkimata koguduslikust elust – on samas sotsiaal­ne, mitte vaid individuaalne. Sotsiaalses reaalsuses tõusevad rohkem esile teod. Usust saab tegu, esmalt ristimistegu, siis armastustegu, nagu Jeesuse kaksikkäsk õpetab, lõpuks misjonitegu, nagu tema suur misjonikäsk ja selle elluviimine Apostlite tegudes räägivad. Varakristliku kiriku kui ka hiljem ortodoksse ja katoolse kiriku missionaalne elu on ikka tegelikustunud sotsiaalses kontekstis.
Nii rõhutatakse mitte ainuüksi Jeesuses ilmunud Jumala armu uskumist, vaid ka selle armu vahendamist usuelu praktikates Kristuse ihu kehastavas sotsiaalses elutegelikkuses. Sõnakuulutusest ja -uskumisest jääb üksi väheks, nagu toonitab Jaakobuse kiri. Sõna peab materialiseeruma tegudes, saama lihaks inimese ja koguduse ning Kristust esindava kiriku elus ja tegevuses. Evangeelium kas tegelikustub, realiseerub, kehastub või kaotab sellest rõõmusõnumina kõnelemise tähenduse.
On huvitav, et nii katoliiklik kui anabaptistlik usukäsitus rõhutavad rohkem evangeeliumi sotsiaalset kehastamist. Seejuures tasub meenutada, et omaaegsed anabaptistid ei samastanud end kuigivõrd protestantidega, vaid arvasid end olevat pigem tõsiusklikud katoliiklased, kel püüd elu ja tegude keeles ühiselt välja elada, mida Jeesus evangeeliumis ning apostlid ja varakristlik kirik olid teoks teinud.
Modernse intellektualismi ja individualismi järgses kogukonnakeskses (community-centered) tõejärgses (post-truth) maailmas küsitakse nii krist­laskonnas kui kristlaskonnalt üha enam tegude järgi. Nagu ema Teresagi näitas, on küsimuse all mitte teod iseeneses, vaid armuteod. Need on teod, mis osutuvad võimalikuks ja osutavad oma võimalikkusele – tänu jumalikule ja inimlikule armule. Samas kujunevad need siiski tegudeks, mitte pelgalt sõnadeks.
Jah, arm käib tegude eel ja järel, kuna viimselt on kõik arm, ka armuteod. See ongi evangeelium, millest võime kõnelda. Arm tehakse aga teoks ja teatavaks seda kehastades. Nagu Jeesus, kes ütles: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate“ (Jh 13:35).
Nii reflekteeritakse uuesti ka eklesioloogilist ja oikumeenilist teoloogiat ja praktikat. Erinevad kristlikud kirikud ja kogudused võivad õpetuslikult armust erinevalt aru saada, ent ometi teha koostööd praktiliste tegude keeles armuevangeeliumi edasiandmiseks. Armust võidakse erinevalt kõnelda, ent seda ühtviisi tegudes kehastada. Arm on tegusõna.

Kuidas arm teoks saab?
Mennoniitlik piibliteoloog John Howard Yoder, kelle sünnist möödub aasta lõpul 90 ja surmast 20 aastat, näeb Jumala rahva ajaloolises arengus eetilist probleemi seal, kus Iisraeli rahvas ega ristirahvas pole tegelikkuses välja elanud, mida Jumala armus on usus eeldatud. „Politics of Jesus“ (Jeesuse poliitika) on tema tuntumaid raamatuid oma kristlik-eetiliste ülemtoonidega. Käesoleva teema seisukohalt on aga kõnekam „Body Politics. Five Practices of the Christian Community Before the Watching World“ (Ihu poliitika) kristliku kogukonna sotsiaalsete praktikate eristumisest ümbritsevas maailmas.
„Uustestamentlike tekstide alusel,“ argumenteerib Yoder, „nõuab meie usk eri laadi käitumist.“ Kristliku koguduse elupraktikaks võib tema järgi pidada „nähtavat kogukondlikku tegutsemist, mis on moraalselt normatiivne või autoriteetne, kuna tuleneb Jeesuse Kristuse tööst suhetes Püha Vaimu ja Jumala Isaga“. Nii võibki öelda, et „kristlik kogudus, nagu iga kogukond, mida hoiab koos olulistele väärtustele pühendumine, ongi poliitiline reaalsus“.
Kristlaskond tunnetab oma missiooni jumalariikliku poliitika saadiku(te)na maailmas: „Jumala rahvas on kutsutud olema täna selleks, milleks maailm on kutsutud olema viimselt.“ Yoder toob näiteks viis koguduslikku praktikat, mis võivad ülejäänud maailma jaoks hakata tähendama praktikas elumuutvat sõnumit.
Esiteks, „kinnisidumise ja lahtipäästmise“ praktika (Regel Christi) võib maailma muuta, kui sellesse kätketud lunastuslik dialoog arendab laiemat kõlbelist eristamisvõimet, konfliktilahendust ja vastastikku andeksandmist.
Teiseks, „jüngerliku leivamurdmise“ praktika võib anda maailmale eeskuju sidusaks osaduskonnaks lõimumisel, kus omavaheline toidu jagamine omandab ühise tänutoomise, austuse väljendamise ja majandamise eetika tähenduse.
Kolmandaks, „ristimise ja uue inimelu“ praktika kujundab inimestevahelist ühtsust erinevate sotsiaalsete suhete maailmas.
Neljandaks, „Kristuse täielikkuse“ praktika toob esile orgaanilise üksteisest sõltumise, kus kõigil on võimalus oma andeid avastada, arendada ja vastastikku kasulikult teenima panna.
Viiendaks, „Pauluse reegel“ – praktika, kus igaühel on õigus ühises otsustusprotsessis kaasa rääkida.
Kõik need ja paljud muudki kristlikud praktikad teevad koguduse elust tõelise koguduseelu, samas annavad elusuuna ka ühiskonnale, maailmale laiemalt. „Usukogukond kuvandab uut maailma,“ kinnitab Yoder.

Oleme kutsutud kehastama, mitte pelgalt kõnelema elumuutvaid algatusi
Hiljuti igavikku astunud kristlik eetik Glen Stassen leidis, et Jeesuse mäejutluse keskmes on nimelt elumuutvad algatused (transforming initiatives), mida ta oma järgijatele normatiivseks, mitte pelgalt uskumisväärseks tegi. Sellest lähtuvalt arendas Stassen välja oma maailmakuulsa õiglase rahutegemise teooria ja praktikad (Just Peacemaking).
Nii kutsus ta üles – ka Eesti riiklikes ja teoloogilistes kõrgkoolides külalislektorina kõneldes – toetama üleilmastuvas maailmas vägivallatuid aktsioone, tegema algatusi sõltumatuks pingelõdvenduseks, võtma kasutusele ühiseid konfliktilahendusi, tunnistama oma vastutust konfliktide ja ebaõigluse ees, samas taotlema meeleparandust ja andestust, edendama demokraatiat, inimõigusi ja usuvabadust, soodustama õiglast ja jätkusuutlikku majandusarengut, tegema koostööd rahvusvaheliste ühisjõududega, tugevdama ÜROd ning rahvusvahelisi koostöö ja inimõiguste alaseid püüdlusi, piirama ründerelvastust ja relvakaubandust.
Sarnased elumuutvad algatused teevad Stasseni nägemuses „vägivalla hädavajalikkuse mõeldamatuks“, olgu erinevate inimeste ja inimgruppide või ka rahvaste, riikide ja rahvusvahelise kogukonna suhetes.
Jeesust järgides omandame mäejutlusliku mandaadi olla rahutegijaiks reaalses, mitte pelgalt verbaalses maailmas (Mt 5:9). Rääkimata apostel Pauluse jumalariiklikest juhtnööridest: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt. Niisiis, taotlegem seda, mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks!“ (Rm 14:17–19)

Armusõnum ja tõeteod evangeeliumi kõnelemise ja kehastamise pingeväljal
Lõpuks seisame küsimuse ees, mis puudutab ühelt poolt evangeeliumi ennast, teisalt selle esitamist: kuivõrd on rõõmusõnum Jeesusest päästva Jumala väena (vrdl Rm 1:16) igale uskujale kõneldav ja kuivõrd kehastatav sõnum?
Päästeks näib tõepoolest piisavat armu kuulutamisest ehk ainiti evangeeliumi kõnelemisest. Evangeeliumi levikuks ja jumalariikliku elureaalsuse loomiseks on aga vaja armu välja elada – kehastades ja tegutsedes, mida Jeesus on käskinud (vrdl Mt 28:19). Jumalanäoline elu – imago dei – on võimalik armu läbi saadud usust teiste heaks tehtud tegudeni jõudes. Jumal loob sotsiaalset reaalsust sidusates elusuhetes. Vaimu vili avaldub nii taolisi suhteid edendavates isiksuseomadustes kui sotsiaalsetes praktikates, mis on ühtaegu veenvad ja lõimivad.

Kokkuvõte ettekandest kõrgema usuteadusliku seminari talvekonverentsil „Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel“ Tartus 10.01.2017.

RemmelMeego2f

 

 

 

 

Meego Remmel,
kõrgema usuteadusliku seminari dotsent

Teemad:
Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid.
(Ps 98:1)