Armastusest ja abielust

«Juveliiri poe ees» on Karol Wojtyla, hilisema paavst Johannes Paulus II teatritekst 1960. aastast, mille seadis eelmisel aastal Theatrumis lavale Lembit Peterson. Autori enda määratluse järgi on tegemist «hetketi draamasse kalduva meditatsiooniga abielusakramendi teemadel».

Miks just see Wojtyla näidend publiku ette jõudis?

Lembit Peterson: Otsisin juba aastakümneid tagasi repertuaari, mis oleks kirjutatud usus elava autori poolt, ja mu poola sõbrad soovitasid tutvuda tollase paavsti poolt kirjutatud teatritekstidega. Selle näidendi puhul paelus, kuidas vaimulik mõtestab draamavormis lahti armastuse ja abielu teema. Lükkasin selle rohkesti mõtteainet pakkuva, kuid samas salapärase näidendi lavaletoomist pidavalt edasi, kuni lõpuks, aasta pärast Johannes Paulus II surma, sai see lavaküpseks.

Karol Wojtyla on kirjutanud 4–5 teatriteksti ning ta oli Poolas hästi tuntud «Rapsoodilise teatri» üks asutajatest ning mängis ka ise teatris kaasa. Samaaegselt õppis ta Krakowis asuvas salajases seminaris. Oli Saksa okupatsiooni aeg. Ühel hetkel oli ta tõsise valiku ees, kas pühenduda näitekunstile või järgida vaimuliku kutsumust.

Kas abielusakramendi temaatika ei jää tänapäeva inimesele kaugeks?

Kui tulla teatrisse kirikuvastase eelhäälestusega, otsides saalis istudes oma veendumustele kinnitust, võib näidendi sõnum tõepoolest kaugeks jääda. Olen viimasel ajal võtnud nõuks lavale toodavat teksti mitte eriti muuta. Seda võib pidada minupoolseks protestiks postmodernismi ning üldise kärpimise ja lihtsustamise vastu. Teatrikülastajale näib taoline toimimisviis ehk pisut üllatav, kuid teisalt võiks ta endale aega võtta, et teatrisaalis paar tundi koos näitlejatega oluliste teemade üle rahulikult mõtiskleda. Praegusel üldise liberaalsuse ja vabaduse ajastul ei tohiks süvenemispüüegi taunitav olla.

Muuseas kirjutas Karol Woj-tyla selle teatritekstiga üheaegselt traktaadi «Armastus ja vastutus», kus ta esitab oma personaalprintsiibi kontseptsiooni. Näidendi teema aktuaalsusest kaasajal kõneleb muu hulgas paavst Benedictus XVI esimene entsüklika, pealkirjaga «Jumal on armastus».

Katoliku kiriku katekismuse kohaselt on abielu kolme isikut – meest, naist ja Kristust – ühendav püha ühendus.

Abielusakramendis pühitseb Kristuse armastus mehe ja naise armastust. Selle sakramendi läbi annab Issand abiellujatele oma armu, mis täiustab nende armastust ning kinnitab ja tugevdab nende ühtsust.

Tihti arvatakse, et kirikusse kuuluvad inimesed, kes on teel pühaks saamise poole, on ilma nõrkuste ja pahedeta. Kuid nemadki on ju vaid inimesed, ja kirikusse tulles loodavad nad Jumala abile. Abielusakrament on märk sellest, et Jumal on tõotanud viibida abikaasade juures ja neid kooselus toetada.

Theatrum on kui vaikuse ja rahu saareke, mis pakub meelelahutusest väsinud inimestele võimaluse leida vastuseid elu põhiküsimustele, luues selleks vajaliku keskkonna ja atmosfääri.

Olen püüdnud etendustes, mida lavastan, leida evangeelse sõnumi ja selle vaatajani viia. Teatrikunsti puhul saavad inimesed istuda saalis, vaadata kulgevat lugu ja selle põhjal teha omad järeldused, ilma et keegi neile otseselt oma tõde peale suruks. Sõnumi edastamine teatris tähendab koos publikuga tajumist ja tunnetamist.

Järgmised «Juveliiri poe ees» etendused toimuvad 11., 12., 13. ja 14. juunil Tallinna vanalinnas Vene tänaval asuvas Püha Katariina kirikus.

Monika Reedik