Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Armastusel on kummalised teed

19.05.2021 | | Rubriik: Nädala ringvaade

„Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta …“ Nii kirjutab Paulus kirjas korintlastele. Kui me iga päev suudaksime jagada armastust, millest Ülemlaulust lugeda võib, siis poleks vist misjonitööd vajagi – kogu me elu oleks tunnistus Jumala suurusest.

Tegelikult on imeline, kuidas üksainus telefonikõne saab olla selleks tunnistuseks ja teha pesa meie mõtteisse. See armastus kasvab tasapisi ja täidab meid tänuga. Siinjuures mõtlen ma millelegi konkreetsele. Läinud nädalal, kui olin teel tööle, helises telefon. Üks meie armas kirikuõpetaja andis teada, et ta läheb hooldekodusse teenima. Olin vaimulikku sealseid vanakesi toetamas ja julgustamas näinud, tutvustanud talle oma ema ja palunud emadepäeval ka teda tervitada.

Ja nüüd võttis ta vaevaks küsida, kas mul on emale midagi edasi öelda. Ausalt, tunnistan, et võtab silma vesiseks. Tajun, et see on just see armastus, millest Paulus kirjutab. Ei peagi mägesid liigutama ega oma vara ära jagama, piisab inimlikust tähelepanust, et keegi hoolib ja mõtleb. Kuigi selline hoolimine ja meelespidamine võib tunduda enesestmõistetav, teab ajalugu vastupidist.  

Pühapäeval, kui peame nelipüha, möödub Gustav Suitsu (1883–1956) surmast 65 aastat. Teame hästi tema „Kerkokella“, „Oma saart“ või „Käkimäe kägu“, ent 1955 ilmunud kaheosalisest Eesti luule antoloogiast tema nime ei leia. Luuletajat, kes elas kaasa oma rahva saatusele, poleks nagu olemaski olnud.

„Oma silmi ei näe. Teiste silma vaata. // Elu ilmutust näed. Kõik võib ilmsiks saata,“ kirjutas ta Rootsis mõned aastad enne surma. Kõike võib elus ette tulla, aga „õnnis on see mees, kes Isa peale loodab“, öeldakse vanas eestikeelses laulus, mis dateeritakse aastaga 1637.

Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)