Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Armastusega tehtud

17.09.2014 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Paljud perenaised on kogenud, mis tähendab võtta vett ja rukkijahu, soola ja suhkrut ja lisaks ehk ka suitsuliha või rosinaid-pähkleid. Tuli tuttav ette? Ja muidugi tuleb võtta aega, leida endas kannatlikkust ja sooja südant, et alustada leivategu. Küllap nii mõnigi perenaine võttis külmkapist juuretise ja pani leiva kerkima, sest pühapäeval tähistati peale vanavanemate päeva ka Eesti leiva päeva. Ja ehk oli mõnigi, kes alustas leivategu juuretise tegemisest.
Eks paljud on maailmas ringi reisinud, maitsnud kohapealseid tooteid, aga tundnud seejuures puudust kodusest leivast, pärinegu see siis poest või koduköögist. Igapäevaseks toiduks sai leib Eestis 19. sajandi keskpaigast ja iga päts seob meid esivanematega, on meie jaoks püha. Nagu juba tavaks saanud, oli pühapäeval Sutlepa kabelis leiva õnnistamise palvus.
Mäletan, kuidas ema aastakümneid tagasi kõvaks läinud leiba riivis ja sellest uue pätsi küpsetas. Küll oli siis köök head leivalõhna täis! Ja küll maitses see leib hästi. Ise leiba tehes ei ole ma tulemusega kunagi nii rahul olnud kui nende ema tehtud pätsidega. Olen põhjust otsinud jahust, kehvast juuretisest või veel millestki. Ühest toidublogist leidsin aga väga erilise mõtte: «Olen hakanud mõistma, et juuretise salapära on kaasa antud meie esivanematelt, kelle jaoks juuretises peitus palju rohkem kui vesi ja jahu ja miljonid bakterid. Ühest leivateost teise rändavas juuretises oli terve elu. Ausamalt öeldes – eestlaste Eestis elamise kogemus.»
Selleks, et leivast päriselt aru saada, tulebki Eestis elada. Kuidas muidu üles leida Puhtaleiva või Leivajõgi. Ja kui leivategu ei õnnestu, võib põhjus olla selles, et leiba tehti kiirustades, mingi teise töö kõrvalt, temasse üleolevalt suhtudes või pahura tujuga. Hea leib on armastusega tehtud.
Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)