Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Armastuse ülemlaul

29.12.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Laulja Pille Lill, kes on alusepanijaks Eestimaa kirikutes toimuvale «Hingemuusika» kontserdisarjale, kõnnib eluteed, mis ise on kui laul – algusest peale on väravad laulmiseks valla olnud ning Pille on oma teed kõrvalekaldumatult kõndinud.

Nagu igas korralikus laulus, on ka Lille elus tulnud ette kriis või modulatsioon, kus murdepunkt tähistas millegi uue algust: ühel hetkel vajas laulus elamine mõtestamist. Piibli emotsionaalse poeemi, ülemlaulu motiivide saatel pakun lugemiseks Pille Lille lugu.

Ma otsisin teda, keda mu hing armastas.

«Hingemuusika» projekt sai alguse koos õpetaja Evald Saagiga. Evaldi juurde läksin ma eelmise aasta augustis ning käisin tema juures regulaarselt kaks korda nädalas. Mul oli küsimusi, millele vajasin vastuseid. Evald oli mu elus tegelikult juba pikka aega olnud – ta oli mu laulatuse juures, mattis mu isa, oli mu õele toeks – meie perega on ta olnud kaua seotud (mu õde Kersti Uibo tegi temast filmi «Evaldimaa»). Otsisin vastuseid elu osas, Jumala osas ja Evald aitas mind. Lisaks kahele tähtsale asjale mu elus, et alustasin doktoriõpinguid Eesti Muusikaakadeemias ja teiseks, et sündis «Hingemuusika» kontserdisari, andis Evald jõu uskuda ja toetas mu tegemisi kuni oma surmani. «Hingemuusika» kontserdid toimuvad esialgu kahes Eestimaa kirikus. Edaspidi püüame leida rahastajaid ja viia projekti üle kogu Eesti, 15 kirikusse, kus igas neist toimuks üks kontsert kuus. Esinejateks on alati väljapaistvad Eesti muusikud. Praegu on «Hingemuusika» kontserdisarja toetanud Eesti Raudtee, Eesti Kultuurkapital ning ajaleht Sõnumed ja Tapa Jakobi kogudus. Tapal toimuvad klassikalise kammermuusika kontserdid iga kuu teisel laupäeval algusega kell 16, ehk jätab see inimestesse mingi rütmi. Kontserdi tulu jääb kirikule. Õpetaja Algur Kaermale olen sügavalt tänulik, sest ta aitab meid nii hingeliselt kui ka füüsiliselt. Viljandi Pauluse kirikus käib iga kuu neljandal kolmapäeval meie teine kontserdisari, «Meistrite akadeemia», mida toetab Viljandi linnavalitsus ja ajaleht Sakala koos Pauluse kiriku ja õpetaja Mart Salumäega.

Tõmba mind kaasa, tõttame!

Juba päris tee alguses sain aru, et kunstnikuks olla pole Jumalata võimalik. Ei ole võimalik laulda teoseid, mis on tulvil ülistust Jumalale, kui sa ei usu ega saa aru. Minu sisemine soov on kogu aeg olnud laulda HÄSTI, alguses ise päris mõistmata, mida see endaga kaasa toob. See, kas esitaja teosest aru saab, on kuulaja jaoks tunnetatav. Mida tugevamalt kunstnik sõnumit tajub, seda tugevamalt jõuab teose mõte kuulajani. Sellest arusaamine oli minu jaoks pikk protsess. Kust leida jõudu ja õigustust, et olla inimeste ees? Kuidas olla osa helilooja mõttest? – need olidki mu küsimused Evaldile. Me lihtsalt rääkisime, sõnade taga toimus Õpetus. Pärast tema surma oli väga raske, sest füüsiline kokkupuude inimesega on lõppenud ja muidugi tahaks rääkida edasi. Enne Evaldit oli mul puudu julgusest oma tegemistes, julgusest oma olemises. Praegu see peab, sest Evaldi Õpetus on minus elav.

Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel.

Minu tee lauljana oli kogu aeg lahti ja ma muudkui läksin, läksin aru andmata endale, mida ma teen. Ja võimalused tekkisid varakult – kolmeaastasena laulsin koos Georg Otsaga Estonia laval, juba siis hakkas tee avanema õiges suunas. Need on suured ja tugevad märgid, mida Jumal meile näitab. Alguses saavad vanemad sellest indu ja nii inspireerivad lapsi õigele teele. Väravad muudkui avanevad ja sa muudkui lähed ja kõik on lihtne ning sa võtad kõike vastu, kuni ühel hetkel on vaja teadvustada enesele, milleks see kõik? Jumalik loomus, mis on kõigis inimestes, avanes ka minus alateadlikult juba õige varakult, aga mul oli vaja tuua see teadlikule tasandile, mis sundis otsima ja tõi kaasa keerulisi momente. Pidin pidevalt analüüsima oma tegevust ja jõudma inimeseks olemise printsiibini, milleks on armastus. Mina jõudsin sinna läbi otsingute ja kogemuste oma erialal, teiste jaoks on oma teed ja kulgemised. Armastuses olemine ja elamine on meile kõigile omane ja kui me suudame seda mõista, siis see töötab sajaprotsendiliselt ja tagab rahu meie hinges.

Tule tagasi, tule tagasi, sest tahame sind näha!

London ja Helsingi – nendest väravatest oli äärmiselt lihtne sisse astuda ja ma lihtsalt läksin. Kuigi oli pere ja tundmatus, aga väravad avanesid – tekkisid toetajad ja kõik sündis. Seitse aastat väljas oli oluline selleks, et aru saada, kuhu ma kuulun. See koht, kus ma olen loodud, omab mu elus suurt väärtust. Nähes läbi selle seitsme aasta kõike kaugelt, tekkis oma koha tunnetus – kodumaa tunnetus. Usun, et paljudel ei ole selle mõistmiseks vaja üldse kuskil käia, aga mina pidin ära olema ja päris pikalt ning see ei olnud sugugi kerge. Kui ma tagasi tulin, siis üks osa ühiskonnast heitis mind välja. Mind jäeti lauljana ilma tööta ja see oligi kahtlemata murdepunkt, mille eest mu tänu Jumalale on lõputu! Minus toimus hingeline kokkukukkumine ja elu mõtte kadumine, mis avas tee uuele valgusele. Alguses oli väga keeruline, aga kui üks värav sulgub, siis teine avaneb ja see on suurim kingitus, olen selle eest väga tänulik. Ei tohi kahelda selles, et katastroofis peitub sinule parim võimalus. Just maailma kurjuses oleme võimelised leidma eneses peituva igavese armastuse allika.

Rohuaedade allikas on elava vee kaev.

Püüe armastuse poole on kõigis inimestes olemas sõltumata mingitest välistest komponentidest. Küsimus on, kuidas saame teadlikult ühendada allika eneses kõiksuse ookeaniga. Kui kõik kukub kokku meie ümber, siis küsime: Jumal, kus sa oled, ma olen sind uskunud ja sa jätad mu maha, aru saamata, et just nendel hetkedel on ta meile kõige lähemal. Kui minul toimus hingeline varisemine, siis varises ka hääl – see on ju osa minust. Kuid mu elu väljakutse – olla laulja – sundis mind otsima ning läbi lõhestava karjatuse enese hingepõhjast kõiksusesse, sain aru, et kusagil on alati keegi, kes ulatab oma abistava käe. Seitsme äraoldud aasta jooksul õppisin armastama oma kodumaad. Jõudmaks äratundmiseni, et kõik on armastus, et ei ole midagi väljaspool armastust, on vaja kogeda väga erinevaid armastuse vorme. Üheks armastuse tunnetamise viisiks on kodumaa armastus, see maa ja see rahvas. Elamine oma rahva jaoks annab teadmise, et just siin on see jõud ja just siin on võimalus minu jaoks.

Pille Lille mõtteid vahendas
Kristel Neitsov

Pille Lill
Sündinud 20. aprillil 1962 Pärnus.
Koolid: Metsapoole 8kl kool,
Pärnu II Keskkool 1980,
Tallinna Konservatoorium
– muusikapedagoogika 1985,
– laulu eriala 1991.
Helsingi Sibeliuse akadeemia magistrantuur 1990-2003,
magistrantuur Londonis Guildhall School’is 1992-1994,
Eesti Muusikaakadeemia doktorant alates 2003.
Debüüt Rahvusooper Estonias 1987.
Alates 1997 EMA õppejõud,
alates 2004 EMA ooperistuudio juhataja.
1996 pälvis Suure Vankri auhinna kui parim naislaulja,
2002 Georg Otsa preemia laureaat.

2003 loodi Pille Lille Muusikute Toetusfond, mille eesmärgiks on toetada andekaid noori muusikuid Eestis nende professionaalsete oskuste edasiarendamisel. Fondil on nimekaid toetajaid, eriti Suurbritanniast.

Pille Lill on esinenud ooperi-, oratooriumi- ja kammerlauljana paljudes maades. Ta on laulnud ligi 30 ooperirolli, mille hulgas suurte klassikute meistriteoseid.


Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)