Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Armastuse kutse

29.04.2015 | | Rubriik: Jutlus

Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!
(Jh 15:10–17)
Ühendus Jumalaga, sellest tähtsamat ei ole. Selle kaudu avanevad kõik taevased aarded. Sellest kasvab usk, mis kannab meid ka surmavallas. Ühenduse saavutamist, hoidmist ja säilitamist rõhutades valmistas ka Jeesus oma jüngreid ette olukorraks, kus ta endisel viisil enam nende keskel olla ei saanud. Ühendus nii Jeesuse enda kui temas peituvate igavikuliste väärtustega tõotas ju pärast tema surnuist ülestõusmist muutuda jüngrite jaoks vägagi küsitavaks. Seda silmas pidades tõigi Jeesus oma järgijate silme ette võrdumi viinapuust, mille oksad püsivad elus üksnes ühenduses viinapuu tüve toitvate mahladega. See viinapuu on ülestõusnud Jeesus Kristus. Ta hoiab alal ühenduse oma kogudusega siin ja igavikus. See on ülestõusmisaja suure rõõmu allikas.
Oleme vastu minemas pühapäevale, mis kannab nime Laulge (Cantate). Jumalateenistuse algussalmides tsiteeritakse siis Taaveti 98. psalmi algust: «Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid …» Olen ikka arutlenud, mida mõeldakse pühakirjas uue laulu all. Inimeste laulurepertuaar on ju igaühele tuttav, ulatudes kurbusest hõiskava rõõmuni. Rõõmu elava Jumala kutsest ja lähedusest ongi siin silmas peetud. Sest alles selles läheduses on taibatav Jumala armastuse mõõde – nii laius kui pikkus, nii kõrgus kui sügavus. Jeesus kinnitab seda sõnadega: «Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.» Ja taas, veel otsesemalt oma peatsele surmale vihjates: «Teid kurvastatakse, kuid teie kurvastus muutub rõõmuks» (Jh 16:20b).
On oluline, et Jeesus ei varja oma lahkumiskõnede õpetussõnu mingi anonüümsuse looriga. Ka ühendus Jumalaga ei pea olema midagi müstilist või nimetut. See mahl, millest Ülestõusnu vahendusel osa saame, on esmalt armastus, millega Jumal meid kõiki on armastanud (Jh 3:16). Seega on see armastus, mis meile on kinkinud lunastuse pattudest ja igavese elu lootuse, aga ka armastus, millega kui ühe Isa lapsed üksteist peame armastama.
Just armastuse osalisteks oleme inimestena kõik kutsutud. Jeesus väljendab kutset isegi käsu vormis: armastage üksteist, jääge minu armastusse, pidage seda minu käsku! Oleme omaks võtnud inimliku hoiaku, et on võimatu kedagi käsu korras armastada. Saalomongi ütleb ju: «… miks eksitate ja äratate armastust, enne kui see ise tahab?» (Ül 8:4b). Kuid paraku ei vabanda see välja meie tavapärast ükskõiksust ja armastuseta olekut Jumala ning kaasinimeste vastu. Armastus on inimeksistentsi ainuvõimalik elujaatav hoiak. Jumala armastuskäsu täitmise võimalikkus on igasse kristlasesse kodeeritud, kuivõrd iganes aktsepteerime tema enda armastust meie vastu, seda vastu võttes ja ellu kandes Jeesuse eeskujul.
Tüve küljes kasvav oks ei murra ju pead, kuidas ta sellisesse ühendusse sattus või mis tal sellest kasu on. Ta lihtsalt leiab end täiuslikult selles, mis temas esile toob lehtede haljuse, seejärel õite ilu ja lõpuks viljadki, mis on võimelised kandma uut elu. Samalaadselt leiab Jumala rahvaski ennast äkki laulmas uut laulu. Seda kannab teadmine, et Jumal on meie poolt (Rm 8:31). Ta usaldab valida meid oma sõpradeks, kes lähevad ja püsivat vilja kannavad. Seda kannab teadmine, mis on jumaliku armastuse ülim mõõt – Jumala ohver, mille ta tõi Kolgatal, kui Jeesus oma sõprade eest suri.
Kui mul on tõeline sõber, siis tean loomusunniliselt, mida teha, kui ta on ohtu sattunud. Isegi tema eest elu jätmine pole siis võimatu. Kas Jumal, meie elu sünnitaja ning hoidja, peaks käituma teisiti? Muidugi mitte! Ta teadvustab meie eest toodud ohvri hinda üha uuesti ja uuesti. Selle kõik, mis ta sõprade eluks vajalik on ja nende teed igavikku valgustab, annab ta neile teada täna, homme ja iga päev.
Jeesus ütleb, et me pole ta orjad. Orjal on oma isanda suhtes kohustused, mitte privileegid. Ka meil on Jumala ees kohustused, kuid ka võrratu privileeg – olla ühenduses oma Isaga, kes meie palveid kuulda võtab ja nendega arvestab. Oleme ta südames, oleme ta armastuse mõjupiirkonnas. Jeesus on selle meile taganud.
Mesila,Kalle

 

 

 
 

Kalle Mesila,
emeriitõpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)