Armastuse aluseks on usaldus

Issand ütles: Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
(Jesaja 63:8–9)

Tänases, prohvet Jesaja raamatust pärit kirjakohas räägib Issand prohveti suu läbi oma suhtest Iisraeli rahvaga, kelle ta oli valinud kõigi teiste rahvaste seast, et teda hoida ja armastada. Issand ütleb seal: «Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.» Ning prohvet lisab: «Ja ta tuli neile päästjaks. Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust …»
Miks valis Jumal kõigi teiste hulgast just Iisraeli rahva, selle väheldase rahvakillu? Ta valis nad, valis seetõttu, et armastas neid ja tahtis pidada vannet, mille oli andnud nende vanemaile (5Ms 7:7–8).
Kas pole meistki paljudel seda tuttavat kogemust, et ilusatel ja uhketel minna laseme ja siis kellelgi sellisel käest haarame, keda nähes sõbrad-tuttavad kulmu kergitavad: miks just tema? Kui see nii on ja süda otsuse tegemisel kaalutlevast mõistusest ette jõudis, ega me siis isegi neile kulmukergitajaile midagi mõistlikku vastata ei oskaks, sest raske on sõnadesse panna seda tunnet, seda ootamatut ja üllatavat äratundmist, et tema see on – just tema, see minu oma.
Issand valis selle rahva, et teda armastada ja hoida, ning tema ootusedki on meile tuttavad: «Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust.» Armastuse aluseks, tema tugevuseks ja nõrkuseks on usaldus. Nii on see olnud ja nii see jääb. «Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas … Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.» (1Kr 13:4–6) Me kõik ootame inimesest, keda armastame, et ka tema vastaks meile samaga, et ta oleks meiega aus ega teeks pettust. See ootus ei ole meie väljamõeldis, see on peegeldus Uuest Seadusest, mille Jumal ka meie südametesse on pannud, ja valus on, kui selle ootuse viljaks saab pettumus.
Jumal oli Iisraelile oma ustavust kinnitanud ja ootas nüüd, et ka Iisrael Jumala ustavusele samaga vastaks. Ometi selgub aga juba peagi prohveti edasistest sõnadest, et see eeldus oli ekslik – et Iisrael reetis oma pärandi, tõrkudes Jumala vastu ja kurvastades seeläbi Püha Vaimu.
Prohvet on jõudnud juba Iisraeli nimetada «üleastumise lasteks» ja «vale sigitisteks» (Js 57:4). Ta on lahti seletanud rahva patu, mis seisneb vastuhakus ja Issanda salgamises ning tema järel käimisest loobumises (Js 59:13). Prohvet ei kahtle, et Jumal on kõigist neist üleastumistest teadlik, ja ometi – kui ta aga juba on kord selle rahvaga lepingu teinud, siis ootab ta kannatlikult ka selle täitmist. Miks on Jumal selle rahvaga nii kannatlik? Otsime seda vastust siis taas oma südameist.
Nagu meie oleme Jumala lapsed, nii on ka meie endi lapsed osa meist, nad on meie lootus ja meie armastus. Paraku juhtub, ja mitte harva, et need meie lapsed murdeea lähenedes paljus tundmatuseni muutuvad. Seni viisakas ja südamlik käitumine võib asenduda nipsaka närvilisusega, mis omavahelist edasist suhtlust tugevasti häirib või selle paiguti lausa võimatuks teeb. Vanematele teeb see muutus haiget, kuid ainsaks jõuallikaks jääb lootus, et murdeea vaevused millalgi ka mööda saavad ja meie võsukesest läbi selle valulise moondumisprotsessi kord tore täiskasvanud inimene saab. Eks see lootuski pärine Jumalast, kes on selle kannatlikkuse taevane eeskuju.
«Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil …» Väljenditega «tõstis» ja «kandis» annab prohvet edasi piltliku kujundi sellest, et Jumal on rahvast nagu karjane kogunud, on neid oma rinnale tõstnud ja ohtudest välja kandnud. See soojust kiirgav väljend on kirjeldus hetkest, kus nii karjane kui ka tema süles olev talleke teineteise soojust tunnevad ning talleke teda käte vahel kandja jõudu ja turvalisust pakkuvat armastust tajub.
Meile, kes me oleme selle Jumala lasteks kutsutud tema Poja kaudu, et täita taevases pidulauas need kohad, millest tema valitud rahva pojad on loobunud, on see prohvetikuulutus ka praegu elulise tähtsusega. Just Poja kaudu saame teada, mida Jumal meilt ootab vastu oma armastusele. Ja see Poeg õpetab, et: «Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse» (Jh 15:10), ning saadab meie juurde oma saadikuna apostel Jaakobuse sõnadega: «Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge» (Jk 1:21).
Aidaku meid selles kõigeväeline Jumal! Aamen.

 

 

 

 

Peeter Krall,
Nõva koguduse õpetaja