Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Armastus valgustab ka pilvist päeva

09.06.2004 | | Rubriik: Jutlus

Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: «Mina armastan Jumalat», ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!
1Jh 4:16b-21

Nelipüha- ja kolmainupüha-järgseid pühapäevi nimetatakse kirikuaastas nelipühajärgseteks. Püha Vaimu ligiolek kirikule on viimasele sama oluline kui päike loodusele. Nii nagu kõige pilvisem päev kannab meieni päikesest tulenevat valgust, loob Püha Vaimu ligiolek kirikule tema eluks vajaminevad eeldused. Meile armust elada antud päev on püha seeläbi, et Jumal on selle pühitsenud.
Ainult Püha Vaim võib valgustada meie meeli, et võiksime uskuda Jeesusesse, ja soojendada meie südant, et armastaksime Jumalat ja üksteist. Martin Luther on öelnud 1. Johannese kirja läbiva teema «Jumal on armastus» kohta järgmist: «Need sõnad võivad panna meid mõtlema, et meid ei mõisteta õigeks mitte üksnes usu, vaid ka armastuse läbi. Apostel rõhutab, et see, kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja temaga on Jumal. Kellel on Jumal, sellel on aga kõik.»
Jumala ligiolu väljendub meie elus erinevate vaimuandide kaudu, mille hulgast olulisemad on usu ja armastuse annid. Johannes kinnitab meile, et kui me üksteist armastame, elab Jumal meis ning Tema armastus saab meis täielikuks. Apostel Paulus rõhutab oma armastuse ülistuses lisaks usule ka lootust: «Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus.» Jumala armastus toidab meie usku ja lootust ka nendel päevadel, kui seisame suurte kannatuste keskel.
Veel üks oluline armastusest tulenev and on julgus. Meie julgus on tunnuseks, et meie armastus on saanud täielikuks. Meie Isa palves palume koos Jeesusega Jumalat kui oma taevast Isa. Me võime tunda kohtupäeval samasugust julgust Jumala ees, nagu tunneb Tema.
Julguse vastand on argus ja kartus. Kui Aleksander Haameri teine poeg Harri pärast pikki kodusaarelt äraoldud aastaid taas Kuressaare kiriku käärkambris piiblitundi pidas, olevat ta küsinud: «Mida te arvate, kes on esimesed tulejärves?» ja olevat siis mõne hetke pärast vastanud: «Need on arad.» Nii võis öelda vaid mees, kes oli ise läbi tulnud suurtest eluraskustest ja kelle armastuses ei olnud ruumi kartusele.
Johannes toob esile põhjuse, miks ei saa täielik armastus eksisteerida üheaegselt kartusega: hirmu tuntakse karistuse kartuses. Kui «Väikese katekismuse» käskude seletuse alguses öeldakse: «Me peame Jumalat kartma ja armastama,» võiks eelöeldu valgusel arvata, et me ei saa Jumalat korraga karta ja armastada. Pigem võiks mõelda: «Me peame Jumalat kartma või armastama.» Veendunud, et oleme, «nagu Kristuski on», Jumala armastatud lapsed, lakkame Jumalat kartmast. Niisiis, kes karistuse kartuses tunneb hirmu, on täielikust armastusest veel kaugel.
Armastusest rääkida on alati kergem kui teha armastuse tegusid. Jumal on andnud meile meeled, et võiksime nende kaudu mitte ainult tunda rõõmu Tema loodu üle, vaid tajuda ka seda, mis ja kes on meie ümber.
Laatsarus meie koduvärava ees on selliseks tundlikuks teemaks, mis paneb proovile meie armastuse Jumala vastu. Kindlasti ei ole see mees, kes tuleb meilt küsima paarikümmend krooni leiva- või bussisõiduraha, kuna ta küsib seda kõigi käest. Küll aga on see inimene, kes otseselt ei pruugi midagi küsida, aga sa näed, et saaksid teda aidata. Mitmed küsivad: «Miks just mina?» Miks just mina peaksin tasu saamata tegema koguduses diakoonia-, noorte- või muusikatööd?
Ajal, kui me ka oma lapsi oleme nõus kasvatama vaid palga eest, ei pane meid vist enam miski imestama. Olen tähele pannud huvitavat reeglit. Nendes kogudustes, kus on rohkesti vabatahtlikke abilisi ja jagatud ülesandeid, on ka koguduse kasv ilmne. Ilmselt on just sellistes kohtades suudetud luua vastutusest tulenev hoolivuse õhkkond, mis omakorda põhineb armastusel. Armastus ei lähtu iseenesest meist endist, vaid kui me armastame, siis seepärast, et Tema on meid enne armastanud. Kui Jumala armastus meie vastu saab täielikuks siis, kui armastame üksteist, siis saab täielikuks ka meie armastus Jumala vastu.
Herman Hesse tuletab oma «Valitud kirjades» meelde seda, kui raske on inimesel armastuse teed käia. «Kurjus on maailmas ja meis endis. Mulle tundub, et ta on eluga lahutamatult seotud. Inimajaloo rõõmsamad ja kaunimad leheküljed annavad siiski pisut lootust, nad lohutavad, hoiatavad ja liigutavad meid meie meelehärmis. Kuigi teame, et isegi rahu armastades pole me kurjusest vabad, loodame ometi, et suudame kord ärgata mõistmisele ja armastusele.»
Armastuse valdkonnas on kerge petta ennast ja teisi. Tõde on aga selge. Igasugune väide Jumala armastamisest on pettus, kui sellega ei kaasne omakasupüüdmatu ja praktiline armastus õdede ja vendade vastu. Kui Jumal on meid õnnistanud usu ja armastuse anniga, siis ei ole meil raske täita Tema käske. Ja mis ongi Tema käsk muud kui armastada ligimest kui iseennast. Kui me püsime armastuses ja koguduse osaduses, valgustab Jumala armu päike igat meie päeva ja seda ka siis, kui päev peaks olema pilvine.
Anti Toplaan,
Kuressaare koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)