Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Armastus murendab kividki

19.02.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma
südant kõvaks.
Hb 3:15
«Ema, kas Jumal räägib sinuga,» küsis mu väike poeg. «Kuidas sa Ta ära tunned, kas Ta teeb hästi valju häält?»
Küllap on teisedki emad-isad pidanud taolistele küsimustele vastama. Vastama sama lihtsalt ja loomulikult, kui laps küsib. See pole põrmugi kerge.
Võib ju küll öelda, et Jumal saab meiega rääkida nii vaikselt kui ka võimsalt ja vägevalt. Sugugi ei tahaks aga lapsele rääkida, et täiskasvanudki on tihtipeale sõnakuulmatud ega taha teha, mis hea ja kasulik. Et nad teevad hoopis südame kangeks ja kõvaks nagu esiisad kiusatusepäeval kõrbes.
Ei ole vist midagi hirmsamat kui elada kõva ja elutu südamega. Elu on selleks liiga lühike, et olla kui lind, kelle avarustesse lendama loodud tiivad oleksid naelutatud pimedas nurgas seinale. Jumal ootab meilt teistsugust elu ja teistsugust südant – sooja, osavõtlikku ja elavat.
Heebrea kirja autor soovitab iga päev üksteist julgustada, «et keegi ei paaduks patu pettuse läbi». Jumal on olnud ustav ja armastav läbi aegade meie tehtud vigu ja üksteisele löödud haavu parandades. Ta ei väsi ka siis, kui kohtab meie kõvakstehtud südameid.
Siinkohal võiks meenutada lihtsat jutukest sellest, kuidas külm ja kõle tuul kõigist pingutustest hoolimata ei saanud mehel kasukat seljast, aga soe ja üha palavamalt paistev päike sellega nobedasti hakkama sai. Sest mehel hakkas palav ja ta võttis vabatahtlikult kasuka seljast.
Armastus ongi selline, kui ta tuleb. Jää sulab, kividki murenevad, saati siis inimsüda, temagi ei suuda lõpmatuseni kõvaks jääda armastava Jumala hääle suhtes.
Katrin Keso-Vares

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)