Armastan bibliograafiaid

Neljas nn luulekassett tõi mu lugemisahne pilgu ette siiani lummava pealkirjaga Leelo Tungla luulevihiku „Kummaliselt kiivitajad kurtsid“ (1966). Tollal oli palju mahajäetud hurtsikuid koos kiivitite appihüüetega taevas nende kohal. See algusest peale lauluna mõjuv luule kütkestas poisieas luulelugejat. Tsükli pealkiri „Lähen jahile päevakoertega“ ja luuletus „Isale“ ning terve debüütkogu mõjus tollal, aastal 1966 ja eriti praegu, kui tean Leelo Tungla endagi saatust, kirgastavalt! 

Terve oma kirjandusteadliku elu olen armastanud bibliograafiaid. Kui nõukogudeaegne tsensuur maha arvata, on bibliograafia kirjaniku küpsustunnistus. Neis on uskumatuid teadmisi ja seoseid tallel! Kui mõni kirjanikubibliograafia ilmub, olen harakana kohal. Viimane kord oli võimalus rahvusraamatukogus Leelo Tungla bibliograafia „esilinastusel“ olla. Liisi Koikson laulis hulga laule Leelo Tungla tekstidele. 

Ootasin kuulajana terve igaviku, enne kui üht suuremamahulist bibliograafiat hakati eurode vastu vahetama. – Muidu oleksin laulu kestel vaadanud, kas tekstiviide on bibliograafias kiiresti leitav! Esteetiline elamus käelise tegevusega käsikäes!

Üldiselt on aasta rammus, kui ilmub mõni meie kirjaniku bibliograafia, et anda kohe ruumi lahjade aastate reale! Kuigi, kui toksida ESTER-isse märksõna „bibliograafia“, rehitseb ta kokku teadmised 11 437 bibliograafia kohta, sõnaotsing „bibliograafia“ annab 4992 vastet. Kirjanike eestikeelsete bibliograafiate koguarv küünib 125ni. Umbes kolmandik valminud nõukatsensuuri tingimustes, osa suuremate kirjanikukäsitluste lõpulehekülgedel. 

Parim näide on raamatus „Juhan Viiding, eesti luuletaja“ lehekülgedel 162–227, 2010 Aare Pilve koostatuna. Seda julgen kõigile Juhani luulet armastavatele inimestele soovitada katsena iseendale, mida suudab bibliograafia luule tundmisele lisada. 

Eestikeelsete bibliograafiate koguarv küünib pooleteise tuhande piirimaile. Ja kui Betti Alveri luulerida „Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi“ parafraseerides lükin Eesti Kiriku lugejale mõeldes ESTER-isse otsingusõnade „vaimulikud“, „eestikeelsed“, „personaalnimestikud“ rongi, saame kaks (!) tulemust: Hille Väljaotsa koostatud Voldemar Kuljuse bibliograafia Tartu Ülikooli lõputööna 2016 ja juubelikogumik „Sajand Elmar Salumaaga“ Peeter Kalduri ja Ingmar Kure koostatuna 2008. Kurb, aga kas tõesti ka tõsi? Ilmselt unustati Uku Masingu bibliograafiale (2010) ESTER-is lahtikirjutamisel otsingusõna „vaimulik“ juurde lisada!

Tuleme tagasi Leelo Tungla bibliograafia (Eesti Rahvusraamatukogu 2022, 526 lehekülge), koostajad tähestikulises järjekorras Tiina Aasmann, Eha Garšnek, Meeli Karu, Krõõt Liivak, Tiina Ritson, Signe Suursööt, juurde. Esimene imestav kulmukergitus tabas mind alajaotuse „Tunnustus“ juures. Esimene kirje on aastast 1986. Aga enne? Kas suguvennad ja -õed polegi tunnustust jaganud? 

Jah, Juhan Liivi auhinnal oli kägistamise paus aastatel 1969–1984, sellal ilmusid Leelol põhiloomingu luulekogud „Õitsev kuristik“, 1974, „Müüdita“, 1977, „Raamat ja kask“, 1979, „Veni, vidi, vidiit“, 1979, „Mullaketraja“, 1981 ja „Tedremäng“, 1982. Juhan Liivi auhinda (pean seda luuletaja au tipuks meie keeleruumis) valivatel emandatel ja isandatel pole kombeks välja kuulutada ka nominatsioone (kuigi võiks ja olulisus lubaks!), on ikkagi kahju, et just see loorberioksake on siiani Leelo Tunglal puudu! 

Aga ikkagi – mis oli Leelo Tungla tunnustamisega enne 1986. aastat, küsimus jääb õhku rippuma. Vastus võiks peituda Leelo eluperioodis, mille lõppemisest annab märku raamatu „Seilates sadamata: Omakirjastus okupeeritud Eestis“ (2012) koostajate Kersti Undi ja Marja Undi põhjalik saatesõna: „Mitu agarat omakirjastuses osalenut, nagu Ave Alavainu ja Leelo Tungal, kolisid seoses õpingute lõpetamisega, või mõnel muul põhjusel Tartust Tallinnasse …“ (lk 52). 

Siin on teine kulmukergitus: omakirjastuslikud kogumikud „Hees“, „Marm“, „Õitsev tuul. Kamikadze“, „Meie“ on leitavad ainult siis, kui tead mõnd sealse luuletuse pealkirja ja leiad läbi vastava registri. Vastus võib ka peituda Leelo intervjuudes (lk 200–207 – vastik on vanade silmadega otsida bibliograafias hiirehalli lehekülje numbrit!). Kuid pöördudes 1975. aastal ilmunud „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni“ poole, on asjata seal otsida Leelo Tungla nime! Ikkagi nõukoguliku suhtumise vari küüditatud ema lapse kohal?  

Armas on avaldamata luuletuste põimimine tekstimassiivi, need on nagu värskendavad tuulehood registreerivate kirjete sekka. See „nipp“ töötab Leelo Tungla puhul, kes on ilmselt Hando Runneli kõrval oma viisistatud luuletekstide arvult esireas. Mõlemad luuletajad kasutavad sageli pealkirjades „laulu“ sõna. Leelol lisanduvad veel rohkearvulised laulusõnade tõlked. Ligi kahekümnel filmil on Leelo Tungla osalus. Omaette on üles ehitatud nn Miriami animafilmide sari, see kõik eelneb Monika Siimetsa pärjatud mängufilmile „Seltsimees laps“, 2018.

Rein Veidemanni saatesõnas oleks võinud olla pisut rohkem isiklike mälupiltide münti, on nad ju Leelo Tunglaga põlvkonnakaaslased. „Kui kummaliselt kiivitajad kurtsid“ luuletus on Rein Veidemanni eessõnas „Leelo Tungal ja tema ülemlaul“ pälvinud ligi lehekülje analüüsiks (lk 14). Ja veel: meil kõigil on elus olnud ülemlaululikke või laulude laulu hetki, mis sobivad oivaliselt juubelikõnesse, kuid mille all kannatab „üle aegade“ mõeldud bibliograafia saateteksti informatiivsus. Ületatav vastuolu? 

Bibliograafia saatetekstis kirjas olev elulugu ja bibliograafias välja joonistuv loomingulugu viib lugeja tihti mõtteni, kui järeletegematult töökas on luuletaja ja laulutekstide autor, lastekirjanik, ooperite, filmide ja näidendite käsikirjade kirjutaja. Ajakirja Hea Laps lehtedel heade laste igapäevane kasvataja, sadadel hetkedel meie elu laulutekstide kaudu kastev ja elujõudu andev looming! 

Igapäevaelus oleme tihti vastamisi Leelo Tungla loomingu mõne tahuga ning alles kogu faktoloogia kokku koondamisel ja mõtestamisel bibliograafiaks selgub suur pilt autorist ja ta tehtust. Aga see registreerib ka erinevatel aegadel arvamused ta teoste kohta. See jääb tabamatuks internetiotsingutes, sest puudub tähtsaim võti – bibliograafi korrastav ja süstematiseeriv käsi, jäävad puudu registrites välja kooruvad tendentsid ja suundumused. 

Omaette nähtus võiks olla bibliograafia internetis – märksõnad on linkidena avatavad ja kuulatavad. Kirjaniku looming pidavat ütlema kõik, kuid alles läbi bibliograafia jõuame selle loomingu koos kõikide nüanssidega küpsuseni. Läbi saatesõna peavoolu-kirjandusteaduse mõtestamiseni. Või nagu Leelo vihjab oma luuletuses (lk 378): „Kirjandusteadlasi pole enam ollagi – / nendest on saanud uurijad, / nii et kirjanik elab nagu süüalune, / kelle teod on valvsa uurimise all“. Mis töökus kõik Leelole endale maksma on läinud – ainus tervisele viitav kirje: 2715!

Leelo Tungal on alati pälvinud mu tähelepanu ja ka kurbuse, kui ta kassetipõlvkonna spordivõistlustel kippus tagaplaanile jääma, kuid pikas plaanis, kui enamik tulemusi on kokku rehkendatud ja bibliograafiasse talletatud, oma kohale asetumas. Ja laulude ning luuletuste kaudu endale aina uutes põlvkondades igavikku otsimas!

Eesti Kirikusse valisin lausa lugejale näidatava peeglina kaks luuletust (lk 354 ja 438) Leelo Tungla bibliograafiast:

Õrn nightingale, kus tõttad sa

sel lahkel kesäkuul?

Kas mõisa aias hõisata

on enne õhtut cool?

Kas laulad veel: too piits, too piits?

Või tõlgiks palud parti?

Go, lazy girl, to beach, to beach!

Seal ruulib summer party!

2000

Plantago major

Lennuk petab ära – 

näib, et kõik Euroopa maad on väikesed

ning kõikjal on üks ja seesama:

õdusad lennujaamad

Chaneli-lõhnaliste tax free’dega;

ootesaalidega,

kus kuulatakse kõrvaklappidest samu laule

ja näpitakse sarnaseid nutitelefone,

olemata seal, kus ollakse;

lahkete EU-tähtedega väravatega,

kust väljudes sõidetakse

betoonist ja klaasist tänavaid pidi linna,

mille südames peitub

peotäis vanu kauneid kirikuid ja sildu,

mis imekombel jäid viimasest sõjast 

puutumata.

Ja WiFi-kleepsuga hotelliukse kõrval

ajab end sillutisekivide vahelt välja

tagasihoidlik teeleht – 

seesama, millega vanasti peatati verejooksu.

Plantago major – 

teeleht –  

igal maal isemoodi nimega – 

toimib praegugi.

2017

Vallo Kepp

P.S. Kui mõni koolilõpetaja küsiks, kus kõrgkoolis raamatukogundust ja bibliograafiat ka õpetatakse, vastan Eesti Vabariigi kodanikule omase optimismiga või võltspaatosega?: hetkel ei koolitata neid minu teada mitte kusagil!