Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Armastame loodut!

22.01.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Nõnda on Eesti Kirikute Nõukogu sõnastanud käesoleva aasta teema. Peagi on oodata sellekohast üleskutset. Teema on ühtaegu aktuaalne, keeruline ja kõikehõlmav, ulatudes kuritegelikust hoolimatusest keskkonna suhtes kliimapaanika ja ökofašismini, altruismist ja ligimesearmastusest vägivalla ja vihkamiseni. Mis aitaks kujundada vastutustundlikke ja inimväärseid suhteid?
Kui mõtleme kitsamalt loodushoiule, tuleb tunnistada, et ökoloogilise kriisi juured peituvad uusaja inimkeskses arusaamas, mille kohaselt end evolutsiooni krooniks pidav inimene asus ainuvalitsejana Jumala asemele. Enam ei oodatud looduselt armuande, vaid asuti neid omatahtsi võtma ja ekspluateerima, abiks kapitalismi või sotsialismi vaim ja tööstusrevolutsioon.
Sisuliselt on tegu religioosse problemaatikaga, mille lahendamist usu ja teoloogiata on raske ette kujutada. „Inimkonna ajaloo parimaks elukäsitluseks tuleb pidada ristiusku, mis on ületamatu ideoloogilise täiuse ja loogilise lõpetatuse poolest,“ on tunnistanud nimekas füüsik ja ökoloog akadeemik Juhan Ross (Sirp nr 5, 1998). Ereda näitena võib meenutada kasvõi püha Franciscuse „Päikeselaulu“, kus kõiki olevusi, asju ja olukordi peetakse meie vennaks, kelle kaudu austada Jumalat.
Uusimal ajal – sõjalise ja majandusliku hävitustöö keskel – taaselustas Albert Schweitzer selle hoiaku printsiibiga „Aukartus elu ees“. Juba 1919. aastal püüab ta ühes oma jutluses äratada empaatiat ja vastutustunnet: „Kõiges olendites tunnistad sa iseennast. Tilluke mardikas, kes lamab surnult su teerajal, oli elusolend. Ta võitles oma eksistentsi eest nagu sinagi, rõõmustas päikese üle nagu sinagi, tundis hirmu ja valu. Nüüd on ta vaid kübeke lagunevat ainet – nagu sa isegi varem või hiljem.“
1947. a „Südametunnistuse deklaratsioonis“ on Schweitzer sunnitud aga hoiatama: „Näime olevat unustanud, et ehkki päike jätkab endiselt tõusmist ja loojumist ning kuu liigub üle taeva, võib inimkond luua olukorra, kus päike ja kuu vaatavad alla elutu, tühja maa poole.“
Inimkonna ennast ja teisi hävitavale käitumisele on Maarjamaal sõnakalt tähelepanu juhtinud Uku Masing, öeldes, et kui Maa on paljaks söödud, asutakse katkuna Linnutee kallale.
Tõepoolest. Kas ei leia me sarnast mustrit nii soovimatute sitikate hävitamises pestitsiididega kui soovimatutest lastest vabanemises abordi teel, nii elukeskkonna uputamises plastikusse kui vaimse keskkonna üle ujutamises vale, labasuse ja laimuga? Kas ei purusta egoism ka lähisuhteid ja asjasta ligimest, võimaldades sõpru ja pereliikmeid välja vahetada nagu mööblit?
Halvim seejuures on inimese võime harjuda „uue reaalsusega“, eirata proportsioone ja seoseid. Veel kord Rossi tsiteerides: „Kui Aafrikas hutude ja tutside vastastikustes tapatalgutes hukkub miljon inimest, siis „tavainimesele“ on see samaväärne sündmus naabri koera auto alla jäämisega.“ Pole ime, et kaasaja kirikujuhid on üha enam tõstmas häält sõdade ja vägivalla vastu ning elu ja kogu loodu kaitseks.
2014. aastal Jeruusalemmas toimunud kohtumisel tegid paavst Franciscus ja „roheliseks“ nimetatud oikumeeniline patriarh Bartolomeus ühisavalduse, kus öeldakse: „Üheskoos tõotame pühenduda loodushoidliku mõtteviisi edendamisele. Me kutsume kõiki hea tahtega inimesi üles otsima vähem raiskavat ja lihtsamat eluviisi, näitama üles vähem ahnust ja enam heldust Jumala maailma kaitsmisel ja Tema rahva heaks.“
Käesoleva aasta teema ei ole kindlasti järjekordne abstraktne loosung, mida kõrvust mööda lasta, vaid küsimus meie usust ja aususest. Armastada Loojat tähendab ju armastada ka tema loodut. See ülesanne nõuab alatist aktualiseerimist, läbimõtlemist ja realiseerimist loodu kõigi ilmingute suhtes. Aidaku sellele kaasa ka tänavune ühine aastateema, „sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist“ (Rm 8:19).
Andres Põder

 

 

 

 
Andres Põder,
Eesti Kirikute Nõukogu president

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)