Esileht » Arvamused » Artikkel »

Armas on kodupaik

22.02.2006 | | Rubriik: Artikkel

Armas on kodupaik – Eestimaa, saared, pikk
mere piir,

maailma mastaabis väike

meie jaoks piisavalt suur.

 

Loodus on siin põhjamaine

talvel külm lühike päev,

lume all uinuv nii vaikselt

ootamas kevadet.

 

Kui valgus ja soojus tuleb –

meid tervitab linnulaul,

kaob ära tardunud olek,

pungad ja õied on puul.

 

Põllumees valmistab pinda

kuhu võiks külvata ta –

künnab ja kohendab mulda,

et vili võrsuda saaks.

 

Mure ning vaeva ja tööga

rajataks midagi uut –

niisama lihtsalt ei tule,

see, mille väärtus on suur…

 

Paljudki ükskõikseks jäänud

- tihti siin ümbrus nii hall

armastus, usk ära läinud,

lootuski minekul on…

 

Kurb meie olukord täna –

vaene ka kogudus,

aga Suur Jumal on võimas

ja Ta teeb midagi uut…

 

Kuid Issand vajab me käsi,

palveid ja kuulekat meelt.

Ärka, siis rahvas saab abi

ja tuha alt tõuseb leek!

V. H., Tallinn

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)