Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Arm on määratud kõigile

24.08.2022 | | Rubriik: Jutlus

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse. Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi. Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata.                         Rm 3:21–28

Tänase pühapäeva teemaks on enese läbikatsumine. 

Läbi aegade on koostatud erinevaid teoseid selle kohta, kuidas oma pattude ja saadava armu üle arvet pidada. On koostatud pihipeegleid, on olemas nimekiri seitsmest surmapatust ja palju muud. Üks lugu räägib sellest, kuidas inimesed ei suuda uskuda, et armu on piiramatult ja isegi siis kui pole vaja teada pattude nimekirja, hakkavad koostama heade tegude nimekirju. Mis on selle tulemuseks – ebavõrdsus, kadedus, salatsemine, uhkeldamine jms. Inimeses on ikkagi omajagu edevust (minus küll), et tahta kiidelda oma saavutuste ja kordaminekutega. Aga kustkohast see tuleb? Küllap ikkagi ebakindlusest, et ma ei ole piisav, ma ei ole piisav lihtsalt sellisena, nagu ma olen, ma vajan tõestust selle kohta, et olen vääriline, et olen armu vääriline. 

Ebakindlus koguneb ajaga. Väikelaps ei tea veel, et tal on mingid piirid. Ta katsetab nii kaua, kuni tal tuleb välja. Ta püüab kõndida, kukub, tõuseb üles ja proovib taas. See näitab ka tema tohutut usaldust elu suhtes. Ta ei tea, et ta ei suuda ronida siit edasi. Aga äkki saab? Tuleb proovida. Täiskasvanud on sageli saanud elu jooksul vastu näppe. Mitte elu käest vastu näppe, nagu meile vahel meeldib öelda. Elu ise on ilus. Aga elus tuleb ette erinevaid olukordi. Tuleb olukordi, kus me pettume kaaslastes, kus pettume endas, pettume Jumalas.

See on normaalne, see on arengu osa. See on elutee osa. Küsimus aga jääb: miks me selle nii normaalse arengu juures kaotame kindluse, kaotame usalduse ning muutume kohati ebatervislikult alahoidlikeks?

Ilmselt on ka selle nagu paljude teiste elu halvavate tunnete taga hirm. Hirm jääda ilma oma mainest, hirm kaotada väärikus, hirm näida rumal, hirm … (lõpeta ise lause). 

Pauluse kiri roomlastele on üks raputav tekst. Ka siin rõhutab apostel, et arm on määratud kõigile. Kõigile. Mitte nii nagu Iiah arvas, et kutse on kõigile, välja arvatud Iiah. Isegi teda ei jäeta maha. See on üks põhjus, miks „Karupoeg Puhhi“ raamat mulle nii väga meeldib – kedagi ei jäeta maha, olgu nad nii erinevad nagu Iiah ja Jänes seda olla saavad. 

Arm on määratud kõigile. Kas tõesti? Kas see on siis nii odav, et see on kõigile sõltumata sellest, kes me oleme. Jah, tõesti kõigile. Kuid milles seisneb siis see enese läbikatsumine?

Leian, et enese järelekatsumine on vajalik inimeste jaoks, mitte Jumala jaoks. Paulus küsib, et kus on nüüd kiitlemine või kus on nüüd seadus. Meil ei ole vahendeid omaenese paremaks tegemise läbi  õndsaks saada. Küllap Jumal teab, et inimesele meeldib oma saavutustega kiidelda ning just seetõttu muutuvad need tühiseks. Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Enese järelekatsumine võiks ju tagajärjena tähendada ka enesega rahu tegemist. Kiidelda ei ole vaja, kui meie tegutsemine ja teostumine iseeneses juba toob hingerahu. Kui me ei vaja pidevat välist kinnitust sellele, et me oleme piisavad. 

Kuulen juba kõlamas vastuväidet: aga kas nii ei muutu inimesed laiskadeks ja lohakateks? Kui nad on piisavad sõltumata sellest, kas nad oma elus kordagi ka pingutanud on. Kuid mõtle korra hetkedele, mil oled pingutanud ning saanud tulemuse. Oli ju hea tunne! Ja see tunne tekib inimese enda sees, kui ta on aru saanud pingutusest tulevast rahulolust. Inimloomuses on otsida õnnetunnet. Ja tõelise õnnetunde toovad üldiselt kaasa ikkagi kolmesugused hetked: 1) ilusad jagatud hetked kallite inimestega, suhtlus, kuulamine ja kuulatud saamine; 2) rahulolu pingutusest, iseenda ületamisest, sihini jõudmisest; 3) püha puudutus. Sellega ei taha ma kindlasti öelda, et pidevalt oleks vaja midagi saavutada. Enese läbikatsumisega peaks kaasnema ka rahulolu argisusega ning oskus õppida elama lihtsalt õnnelikult. 

Üks Jumala mitmest entiteedist meie inimlike piiratud sõnade juures on kindlasti usaldusväärsus. Me võime Jumalat usaldada piiritult, et me ei pea armu välja teenima ega oma saavutustega teel sinna kiitlema. Me oleme piisavad. Aamen.

 

 

 

Triin Käpp,

Tartu Jaani koguduse õpetaja

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)