Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Arm nõuab, et leiaksime ühisosa

16.08.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Ungarist saabuvad Eestisse konverentsile piiskop Tamás Fabiny ja Kinga Marjatta Pap. 2 x Liina Raudvassar

Ühendus Naised Teoloogias tähistab 2017. aastal naiste ordinatsiooni 50. aastapäeva EELKs ja 500. reformatsiooni aastapäeva rahvusvahelise konverentsiga.

Kõnet tuleb nii naiste ordinatsioonini jõudmise ajaloost kui ka kontekstist, milles reformatsioon on jätkuvalt nii võimaluseks kui ka väljakutseks. Konverentsi raamistikuks on neli reformatsiooni suurt märksõna: sola fide, sola gratia, sola scriptura, solus Christus.

Sola fide. Usu küsimusele tavaliselt vastatakse üht või teist laadi Jumala kontseptualiseerimisega, aruteluga sellest, kuidas inimesed mõistavad õpetusi ja dogmasid ning mida nad peavad õigeks või valeks nii kirikus kui ühiskonnas, nii iseenda eraelus kui oma suhetes kaasinimese ja loodusega. Ainult usust on seega väide nii Jumala kui ka inimese kohta, nii õpetuste kui käitumise ja tegevuse suhtes.
Reformatsiooni ühest põhilisest veendumusest – „kõigi usklike preesterlusest“ paratamatult tuli jõuda naiste ordinatsiooni küsimuseni. Tõsi, jõuti väga aeglaselt ja vastutahtsi – esimesed naised Euroopas ordineeriti alles 1948. aastal Taani luterlikus kirikus. Seni ainult usk sai kinnitada lugematute naiste ja ka paljude meeste veendumust, et „üleüldine preesterlus“ ka tegelikult midagi tähendab kirikuelus.
Selle temaatilise osa alla võib paigutada esinejad Luterlikust Maailmaliidust, rev dr Elaine Neuenfeldti ja Anne Burghardti. Mida tähendab õiglus, kui võtame arvesse, et oleme alati soolised olendid? Kuidas luterlikud kirikud mujal maailmas naiste ordinatsiooni küsimusse suhtuvad? Mis aitab meil õigluse eest seista mistahes küsimuses, kui vastasjõud tunduvad võitmatuna?
Eesti luterliku kiriku naiste ordineerimise arutelude ajaloolist külge avab Tartu ülikooli kirikuloo teadur ja UI professor Priit Rohtmets. Võrdluseks saab olema Soome perspektiiv: prof Mikko Ketola Helsingi ülikoolist kõneleb Soome teest naiste ordinatsioonini. Ajalooarhiivist leitud esimese naisõpetaja Laine Villenthali introduktsiooni video on restaureeritud ja selle vaatamist täiendavad kirikuloolased oma kommentaaridega.
Dialoog traditsiooniga on vajalik, aga samavõrd ka laiemad küsimused, miks me oma traditsiooni jätkuvalt uurime, mida oma avastustega peale hakkame ja mida sellest traditsioonist kaasa võtta ning kuidas suhestuda uute dialoogipartnerite ja kontekstidega. Ei ole kahtlust, et traditsiooni tõlgendamisel kerkib pingeid ja konfliktegi.

Sola gratia. Mõtlemise, meele ja tahte muutumine ei tulene ajaloolisest või looduslikust determinismist. Vaimulik ärkamine – millena reformatsiooni traditsioon on end kogenud – ei ole viimselt nähtamatute kultuuriliste ja majanduslike allhoovuste töö. Selleks on vaja õppida nägema teisiti, on vaja palvet, kannatust ja teise kannatuse märkamist ning pöördumist. On vaja vaatevälja muutust, justkui uute silmadega nägemist, mis suunab inimesi uue nägemuse poole Jumalast, ühiskonnast ja loodusest.
Tuleb ette, et inimesed omistavad patule säärase väe, mis tühistab Jumala armu – Iio­bi „teoloogilised“ sõbrad on siin piibellikuks näiteks. Arm nõuab, et me leiaksime ühisosa – armu üle ei valitse luterlased ega teised kristlased, ei mehed ega naised. Solidaarsena lähinaabritega, Läti ja Poola luterlike naistega, kes oma kirikutes ei saa järgida kutsumist teenida vaimulikuna, oleme kutsunud esinema ka nende kirikute naised-teoloogid (Läti ülikooli usuteaduskonna dekaani dr Dace Balode jt, Poolast Agnieszka Godfrejów-Tarnogórska nii Poola kui Kesk- ja Ida-Euroopa olukorrast üldisemalt). Diskussioonis esinevad ka Christa Hunzinger Saksamaalt, Kinga Marjatta Pap Ungarist, Pamela Ive Inglismaalt (anglikaani kirik), Maria Klasson Sundin Rootsist.
Laiemat pilti markeerivad Rootsi Luterliku Kiriku peapiiskop dr Antje Jackelén ja piiskop dr Tamás Fabiny Ungarist.

Sola scriptura ei olnud Lutheri avastus. Aga seda printsiipi kasutades on luterlased seisnud iga müürina seisva traditsiooni autoriteedi vastu. Traditsioonivasta­sus sai protestantlikuks traditsiooniks, mis omakorda peab suhestuma meie oikumeeniliste partnerite, kaasa arvatud katoliikliku ja ortodoksse traditsiooni mõtestamisega. Sola scriptura oli ka võimsaks ajendiks koolide rajamisele, nii tüdrukutele kui poistele.
Seetõttu on konverents mõeldud ühtlasi ka võimalusena õppida nii teistelt naistelt ja meestelt kui ka markeerida valdkondi, kus reformatsioon veel kaugeltki „valmis“ pole. Lõpetatud ei ole ka pühakirja tõlgendamine ja uurimine.
Nii on kutsutud ettekannet pidama Oslo ülikooli Uue Testamendi professor Marianne Bjelland Kartzow, kes kõneleb intersektsionaalsest hermeneutikast ja religioonidevahelisest pühakirja lugemisest. Tartu ülikooli Uue Testamendi lektor dr Ain Riistan ja dr Randar Tasmuth usuteaduse instituudist käsitlevad hermeneutika olulisust Piibli ja ajalooliste tekstide mõistmiseks ja tõlgendamiseks. Reformatsioon eeldab ja kasvatab haritud usklikku, kes suudab universaalset Sõna tõlkida oma kohalikku konteksti, oma rahva keelde.

Solus Christus. Reformatsioon on väljakutse igale kirikule ja kogudusele, aga eriti nendele, kes tahavad seada mingeid eritingimusi Jumala ja inimese vahele. Kristus on ainus vahendaja, meie pääste ei sõltu meie saavutustest ega soost, isegi mitte meie vagadusest. Religioonidel, sealhulgas kristlusel, tuleb üha tõestada, et nende maailmaparandav võimekus pole hääbunud.
Õigupoolest terve maailm vajab uusi ideid, sealhulgas religioosseid ideid, loovaid reforme, vabadust mõelda ja mõtestatult tegutseda. Seetõttu ei ole reformatsiooni aastapäeva pühitsemine pelgalt ajaloolise sündmuse mälestamine ega isegi mitte ainult luterliku kiriku või Eesti naisvaimulike tähtpäev.
Reformatsiooni 500. aastapäev on ajendiks kinnitada kiriku pühendumist jätkuvale uuenemisele kesk mitmesuguseid väljakutseid Euroopa ja kogu maailma ees (ksenofoobia, antisemitism, pagulas- ja migratsioonikriis, sõda ja rahu, kliimamuutus jne), see on vahekokkuvõte ja kutse saama uueks üha uutel viisidel, nõnda et kõigi Jumala laste vabadus kasvaks ja et südametunnistusevabadusega usuisa Martin Lutheri eeskujul kaasneks vastutus Jumala ja kaasinimese ees. Ent see vabadus ei ole kunagi autistlik või ainult enese sisse pööratud.
Martin Luther kirjutas palju, olles kirjutajana erinevates rollides ja arvestades eri adressaatidega. Lutheri teostest võib leida nii egalitaarsuse nõudmist kui ka tavalist misogünismi. Me peame lugema Lutherit heas usus, see tähendab, mitte tema ajastust ja puudulikust antropoloogiast tulenevaid väljaütlemisi seaduseks tegema või nendele tuginedes Lutheri teoloogilist põhisõnumit võltsima.
Luterlik kirik on tänapäeval globaalne kirik ja kõik globaalsed probleemid on ka meie probleemid. Lutheri sõnum ristiinimese vabadusest inspireerib tänapäevani lugematuid inimesi teenima oma ligimest, nägema ligimeses Kristust ennast. Martin Lu­ther ja teised reformaatorid suutsid inimeste religioosset tunnetust muuta sedavõrd, et tekkinud protestantlikud kirikud muutsid pöördumatult nii Euroopa kui edaspidi teistegi kohtade ajalugu ja kultuuri.
Anne Kull,
Ühenduse Naised Teoloogias esimees

50_ja_500_kohaga_pais

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)