Ilmselt on Pärnu-Jaagupi kalmistu üks väheseid, mis on tagastatud kogudusele. Küllap ei ruttagi paljud kogudused kalmistut tagasi võtma just seetõttu, et viiekümne aasta pikkune kalmistute võsastumine ja metsastumine nõuab täna selle haldajalt liiga palju tööd ja raha.
Ka Pärnu-Jakobi kogudus loobus esmalt kalmistu tagasi võtmisest koguduse hoole alla, kuid pärast vallapoolseid selgitusi ning lubadusi kogudust toetada, nõustus koguduse nõukogu kalmistu tagasi võtma. Nüüdseks on kogudus ja vald sõlminud lepingu, millega määratakse kindlaks koguduse ja valla osa kalmistu hooldamisel.

Langetati vanu puid
Kogudus sai kalmistu enda haldusesse vahetult enne kalmistu pühitsemise 225. aastapäeva. See tähtpäev eeldas ka suuremaid jõupingutusi kalmistu korrastamiseks. Loodi kalmistu korrastamise ja hooldamise toimkond, kuhu lisaks koguduse õpetajale kutsuti ka kohaliku keskkooli ja ettevõtjate esindajad. Toimkond alustas tegevust talgute korraldamisega. Üle kogu valla saadeti laiali nelisada üleskutset kahele talgupäevale 1. ja 15. mail. Tulemuseks oli enam kui kuuekümne talgulise saabumine esimesele ja umbes kahekümne talgulise saabumine teisele talgupäevale.
Juba varem oli üks vastutulelik metsamees langetanud kalmistul ligi sada pehkinud ja langemisohtlikku puud, mille metskonna esindajad olid märgistanud. Talgute korras tükeldati kõik langetatud puud ning transporditi küttepuudena kirikaeda, hävitati võsa ning rehitseti kokku prügi ja leherisu kogu kalmistult. Abiks olid ka kohalikud ettevõtjad oma tehnika ja transpordiga. Tehti ära suur töö.

Kalmistul töötas malevarühm
Augustikuine tähtpäev lähenes, kuid kalmistu ilme oli alles vähe muutunud. Otsustati luua noorte malevarühm, mis registreeriti Eesti Õpilasmaleva Pärnu-Jaagupi Jakobi rühmana. Malevajuhi kohused võttis enda kanda allakirjutanu.
Jakobi alustas kalmistul tööd 9. juunil. Rühmas töötas viis neidu ja kümme noormeest vanuses 12–16 aastat. Noorte tööd juhtis viis juhendajat, kelle hulgas oli Pärnu-Jaagupi keskkooli õpetajaid ja ettevõtjaid. Kokku töötati juunis, juulis ja augustis kuus nädalat. Tööpäevad algasid kell kaheksa hommikul ja lõppesid kell kaksteist päeval. Vahepeal olid puhkepausid.
Töö eesmärgiks oli korrastada kalmistu kõige vanem osa kalmistu pühitsemise 225. aastapäevaks 4. augustil.
Malevlased pidid valitud piirkonnast oksi, vanu lehti ja muud rämpsu kõrvaldama, puudelt madalamaid ning kuivanud oksi lõikama, võsa ja väljakasvanud hekke niitma, korralikke hekke pügama.
Korrastati ka vanu hooldajateta hauaplatse, remonditi ja värviti pinke, korrastati kaevu ümbrus ning parandati ja värviti tööriistakuur, puhastati vanad hauatähised ning värviti raudristid. Rohkem füüsilist jõudu vajas uute teeradade rajamine ning vanade, ilma ristideta ristikivide maast väljakaevamine. Eraldi tähelepanu pälvis paarisaja aastane hauakabel, mille vundament kaevati lahti ja krohviti; kogu kabel pesti survepesuriga seest ja väljast ning lubjati valgeks. Kabeli vana katus lammutati ja asemele paigaldati uus. Kõik tööd kabelis ja surnuajal kooskõlastati muinsuskaitsega. Lõpuks seati üles kalmistu plaan surnuaia ajalooliste andmetega ning kohalike kultuuri-, haridus-, poolitika- ja kirikutegelaste hauaplatside tähistusega.
Malevasuvi lõpetati 7. augustil piduliku tänujumalateenistusega Pärnu-Jaagupi kalmistul, malevalistele anti tunnistused, tänati töötegijaid ja üritust toetanud ettevõtjaid. Tasuks töö eest korraldati kõigile maleva töös osalenud noortele ja juhendajatele augusti keskel tasuta reis Soome.

Aasta pärast jätkame
Tänaseks ei ole Pärnu-Jaagupi kalmistu saanud siiski veel sellist väljanägemist, nagu esivanemate rahupaik võiks välja näha. Ometi on korras kõige vanem osa kalmistust ning täiesti uue ilme sai surnuaia ainus kabel, mida nõukogude perioodil kordagi ei värvitud ega kohendatud.
Olulisim kõigest on aga see, et kogu töö sai tehtud peamiselt armastusetööna ning suure osa sellest tegid teismelised. Suvel saadud kogemus annab lootust, et ka järgmisel aastal võime loota sarnase töörühma moodustamisele ning siis saab kõik olema ehk pisut lihtsam kui tänavu, mil puudusid kogemused. Ürituse õnnestumine seekord on ka eelduseks, et valla ettevõtjad ning asutused on valmis järgmisel korral kogu ettevõtmist toetama.
Usun, et Eestis on teisigi kogudusi, kes ei oska neile tagastatud kalmistuga midagi peale hakata, sest iga liigutus nõuab suuri rahasummasid ja aega. Ehk aitab Pärnu-Jaagupi kogemus siin teisigi.

Kristlik maalikeel
Toomas Mäeväli

Kolm nädalat oli Tallinna galeriis Domini Canes näitus kahe monumentaalkunstniku töödest.
Seintel ja akende ees rippusid Eva Jänese maalid ja Andrei Lobanovi vitraazhid. Eva Jänese maalid olid osa viimase kahe aasta loomingust, ruumi eripärast tingituna enamasti väikesemõõtmelised õli- ja temperamaalid.

Palved maalidel
Näituse muutis erandlikuks tööde mitmekesisus, milles peegelduvad kunstniku loomeetapid. Ka pealkiri «Hele valgus. Tume valgus» viitas sellele. Ometi ei lasknud läbiv roheline toon muutuda väljapanekul rahutuks. Kunstnik oli vaatamiseks toonud temale omased vaimulikud sõnumid, mida tuli lugeda mitugi korda, et mõista. Maalidelt võis õppida lühikesi palveid, näiteks «Püha Vaim, puuduta mindki!» Tekstid vaheldusid kristlike sümbolite ja rahvuslike mustritega, mis muutsid väljapaneku ühtlasemaks.
Erandlikult mõjusid kaks valget, otsekui verega määritud kätt hallil taustal. Silmnähtavalt oli tegemist misjoneeriva väljapanekuga, kus igaühele midagi arusaadavat, samas ka mõistetamatut. Tekstid aitasid leida vastuseid.
Küsimusele, miks monumentaalkunstnik tegeleb nii ulatuslikult tahvelmaaliga, vastas Eva Jänes: «Monumentaalkunstnikul on loomingu arengu huvides aeg-ajalt hädavajalik tegeleda maalimise ja vahetu eneseväljendusega. Monumentaalkunstis on palju kõrvaltegureid, millega tuleb arvestada. Kaasaegse inimesena kujundan oma maalikeele maalides, mida kasutan pärast monumentaalmaalil.»

Värviline valguselaik
Andrei Lobanovi maalid olid riputatud akende ette ja olid seetõttu hästi jälgitavad. Ka see näituseosa oli väga mitmekesine, tõestades vitraazhikunsti paindlikkust. Võis näha traditsioonilisi maalitud renessanslikke portreid, mosaiike ja kõige tipuks pikutav kass. Hea ülevaateväljapanek, mis tõestas, et vitaazh ei kuulu üksnes sakraalhoone aknale, vaid võib rikastada näiteks kodu akent.
Enamasti tellivad vitraazhe kirikud. Lobanovi töid on Tallinna Kalju ja Oleviste kirikus, Nikolai Imetegija kirikus. Suuremõõtmelised vitraazhid on tehtud Saaremaale Pöide kirikusse. Ka Eva Jänese vitraazhid ei ole võõrad. Tema tehtud on Tallinna Jaani kiriku kuus vitraazhi, viimaseid töid on Tartu Pauluse kiriku altaririst. Need tööd annavad tunnistust eesti vitraazhikunsti kõrgest tasemest.

Kunst köögis
Väga huvitav oli näituseruum, Dominiiklaste kloostri kunagine köök, mida nüüd kasutavad vitraazhikunstnikud Dolores Hoffmann ja Andrei Lobanov ateljee ja galeriina. Õigupoolest on eestlastele harjumuspärane, et köögis tegeletakse ka palju muuga kokakunsti kõrval. Nii on vitraazhitöökoda köögis tegelikult igati omal kohal.

Iisakus peeti praostkonna päeva
Marika Kusnets

Viru praostkonna päev algas jumalateenistusega Iisaku kirikus. Päevakava jätkus kooride kontserdiga laululaval. Konverentsil, mille teemaks oli erapiht, esinesid ettekannetega piiskop Einar Soone, praost Avo Kiir ja abipraost Tauno Teder. Viru praostkonna päev päädis Tuuliki Aabmetsa muusikalise müsteeriumiga «Me oleme teel».

20. augustil toimunud praostkonna päev oli esimene sedalaadi üritus Virumaal. Varem on peetud laulupäevi ja koguduste töötegijate laagreid, nii mitmekesise päevakavaga kogu praostkonda hõlmavat üritust aga mitte. Praost Avo Kiire sõnutsi tekkis idee veenmaks ennast ja teisi, et praostkond kui üksus ei eksisteeri üksnes dokumentides, vaid on ka reaalselt olemas.
Avajumalateenistusel Iisaku kirikus jutlustas Riigikogu aseesimees Tunne Kelam, armulauda pühitsesid piiskop Einar Soone ja praost Avo Kiir, kaasa teenisid praostkonna vaimulikud. Tervituskõnedega esinesid Ida-Viru maavanem Rein Aidmaa ja Iisaku vallavanem Raivo Raap. Võru praostkonna poolt oli sõpruspraostkonda tervitama tulnud õpetaja Toivo Hollo.
Et Viru praostkonna päev toimus vabariigi taasiseseisvuspäeval, siis tõmbas Tunne Kelam paralleele piiblitekstide ja Eesti Vabariigi arenguetappide vahel, meenutades 11 aasta eest Hirvepargis toimunut ja kodanike komiteede algatust kui murrangulisi sündmusi Eestimaa arengus. Jutlust lõpetades soovis Tunne Kelam kõigile tänulikku meelt ja põlevat südant, et tunneksime enam huvi selle vastu, kuidas ise endid paremaks muuta ja oma riiki järgmisesse aastatuhandesse viia.
Kontserdi Iisaku vabaõhulaval juhatas sisse Rakvere koguduse koor. Veel astusid üles Tudulinna koguduse lasteansambel, Kadrina koguduse segakoor ja Lüganuse koguduse noortekoor. Üllatuse valmistasid külalised Saksamaalt – Haapsalu sõpruskogudused Rendsburgist, kes kolme koguduse lauljatest koosneva koorina oma hea taseme ja laululustiga kõigi kohalolnute toonust tõstsid ja vihma trotsida aitasid.
Pärast maitsvat lõunasööki koguneti taas kirikusse. Praost Avo Kiir andis õpetusliku ja ajaloolise ülevaate sellest, miks on tänapäeva luterliku kiriku tavast erapiht ära kadunud. Ettekandja toonitas, et erapiht pole ei luterlik ega katoliiklik, vaid eelkõige kristlik tava. Praegu kasutusel olev üldpiht ei ole võrreldav erapihiga, sest on sisult vaid ettevalmistus armulauasakramendiks. Üldpiht ei saa asendada pihisakramenti.
«Püha pihi sakrament on ristimise armu uuendamine,» ütles praost Kiir. «Iga kord, kui oma pattu tunnistame ja kahetseme, uputame endas vana Aadama ja andekskuulutust vastu võttes tõuseb meis esile uus loomus Kristuses.»
Piiskop Einar Soone jätkas samal teemal, ent praktilisemalt. Ta tõdes, et piht tähendab ennekõike enesejuurdlust: kes ma olen, mida olen teinud ja mida tegemata jätnud? Sageli on inimestel väärkujutlus patust. Patu hulka arvatakse ka need teod ja mõtted, mis pattude nimistusse ei kuulu. Seepärast on väga oluline pihtija ja pihi vastuvõtja vastastikune austus, usaldus ja kuulekus. Inimese iseloomust, temperamendist ja harjumustest sõltub paljuski, kas suudame kasvada ja Jumala käskude järgi elada.
«Miks eestlased nii palju südamehaigusi põevad? Miks sooritatakse meil nii palju enesetappe?» küsis piiskop Soone ning vastas: «Siin ei ole küsimus ainult põhjamaises kinnises hingelaadis, vaid ka kristlikus kasvatuses ja selle teadvustamises. Inimene peab patust vabaks saama ja kristlasena ka rõõmus olema.»
Ettekandeid kuulati huviga. Töörühmades avanes võimalus vaimulikele küsimusi esitada ja erapihist lähemalt kõnelda.
Praostkonna päev Virumaal läks igati korda. Avo Kiir tõdes, et sedalaadi üritusi võiks tulevikuski korraldada, ainult mitte augustikuus – siis on ilmad heitlikud ja inimesi raske kätte saada. Kahtlustele ja kõhklustele vaatamata võisid asjaosalised kogeda, et Viru praostkond on tõepoolest olemas.