Haapsalus toimunud Eesti Usuõpetuse Õpetajate Liidu aastakonverentsil rõhutati ehk kõige enam vajadust õpetada religiooniõpetust* kohustusliku ainena ning selleks vaimulikke pedagoogiliselt koolitada.
Mitmel puhul olen nimetanud hea religiooniõpetaja tunnuseks asjaolu, et ta nii kirikust kui ka ilmalikust sfäärist peksa saab - seda muidugi ülekantud tähenduses. Haapsalus nähtu põhjal see skeem enam nii selgelt ei kehti.
Mõte, et religiooniõpetuse loodetava kohustuslikuks muutumisega tekkivat usuõpetajate põuda saab täita kirikuõpetajate pedagoogilise harimisega, muudaks paljude õpetajate "kiriku käest peksasaamise" olematuks või väljenduks see vaid teatava sisemise pingena vaimuliku ja kooliõpetaja ameti vahel.
Kohustuslikkus
Olen paaril korral võrrelnud religiooniõpetuse vabatahtlikku õpetamist surnud hobusel ratsutamisega. Võib vahetada piitsa ja sadulat, õppida uut metoodikat, käia end täiendamas, kiruda hobuse sugupuid jms, kuid võrdselt elusate hobustega ratsutada ei ole ikkagi võimalik.
Kui koolis ei juhtu olema usuõpetust soosivat juhtkonda, siis sunnivad õpetaja positsiooni ebakindlus, väike palk ja allajäämine arvutiõpetusele teda peagi lihtsama ameti otsinguile siirduma, ennast haletsema või siis kuluvad närvid lootusetult läbi. Noorel õpetajal on ilma toetajateta kooli väga raske pääseda. Seda enam, et iga amet tahab paar-kolm aastat harjumisaega, mille jooksul õpetamine ei pruugi eriti hästi õnnestuda.
Kohustuslikkust toetab tõdemus, et reeglina on usuõpetus edenenud koolides, kus vähemalt osa tunde on õpilastele kohustuslikud. Mingisugune kindlus on õpetajal siis olemas, ka valikut tehes on õpilasel rohkem millelegi toetuda.
Mõistan täielikult Meelis-Lauri Eriksoni koolitüdimust, mida ta väljendas artiklis "Elu kui assortii" (EK 22.11). Ehk lubaks aine kohustuslikkus alustada uuesti, lähtudes samas lehes ilmunud peapiiskop Jaan Kiiviti julgustavast repliigist: "… asi on seda väärt, et pingutada, sest tegemist on meie laste ja noortega".
Praegu väljatöötamisel olevad uued õppeprogrammid on koostatud eeldusel, et kolme õppeaasta kohta oleks vähemalt üks kohustuslik nädalatund. Seda ei ole palju, kuid ilmselt saab isegi sellise programmi läbisurumine ülimalt raske olema.
Maailmavaateline mõjutamine
Enamasti peetakse loomulikuks seisukohta, et kool peaks olema maailmavaatelisest mõjutamisest vaba. Väliselt on selline seisukoht igati aktsepteeritav, kuid tegelikkuses on asi veidi komplitseeritum.
Vaevalt on võimalik õpetada, kasvatada või informeerida ilma kedagi mõjutamata, otsesest usulisest mõjutamisest vähemalt senise riigihümni kehtides ei pääse. Usulises mõttes oleks maailmavaateline mõjutamine ka teatud asjadest loobumine, näiteks süstemaatiliste religioonialaste teadmiste vältimine koolis.
Et senised õppeprogrammid on maailmavaateliselt kasvatanud pigem vulgaarmaterialistlikke teadust maailmavaatena käsitlevaid isiksusi, kes religiooni tõsiselt võetavaks ei pea, on kurb tõsiasi. Isegi ainult neutraalse usualase informatsiooni andmine toob siin enamasti kaasa arusaama, et religioon on normaalne, tõsiselt võetav nähtus. Veelgi enam, sageli ka teadmise, et usklik olla on normaalsem kui mitteusklik.
Vaimulikud kooli
Religiooniõpetus kohustusliku õppeainena nõuab kaadrit. Kuna enamasti on tunde üsna napilt ja seetõttu jääb palgast elamiseks väheseks, kuid suremiseks palju, peaks usuõpetajal vähemalt väiksemates koolides olema ka muid elatusallikaid. Ilmselt sobiks siin tõepoolest usuõpetajaks vaimulik. Vaimuliku kooli minekuga kaasnevate ohtude ja tugevate külgede kohta esitas hea analüüsi Urmas Viilma (vt tabel).
Loomulikult ei saa ega tohigi kooli minekuks kedagi sundida. Samas olen tähele pannud paljude vaimulike soovi suhelda kirikust väljapoole jäävate noortega, neid tundma õppida ja neilt tagasisidet saada. Ka õpilastel on huvi - eriti kohtumisteks kirikust väljaspool. Ei ole kindel, kas sellest tööst alati tulu tõuseb, kuid kui pole julgust riskida, ei muutu tõenäoliselt midagi.
Üritama peab
Kindlasti võiks üritada religiooniõpetust arendada eespool kirjeldatud alustel. Küllap tuleb sellel teel ette vastuolusid, võimalikke läbipõlemisi, vahepeal peaaegu kadunud Paunvere köstri stereotüübi taasilmumist, teravaid vaidlusi - olgu viimase näiteks kasvõi konverentsil taas üles tõusnud diskussioon aine nimetuse üle: usuõpetus, usundiõpetus, religiooniõpetus jne. Kindlasti testib koolis vajalikku erapooletust ka mõni sellekohane situatsioon: kui koolis õpetav vaimulik hiilgava, kuid ateistlikelt alustelt lähtuva essee viiega hindab, on asi enam-vähem korras.
*Nimetusi religiooniõpetus ja usuõpetus on kasutatud sünonüümidena.
* * *
Vaimulike tugevad ja nõrgad küljed koolis
Tugevused
Hea teoloogiline ettevalmistus. Vahetu kontakt tulevaste liikmetega. Misjon (isegi kui seda ei taotleta). Kirik tuuakse koju (kooli) kätte. Kiriku lävepakk madaldub. Koostöövõimalused kooliga avarduvad. Senised eelarvamused murduvad. Vaimuliku eeldatav usaldusväärsus "pihiisana". Koolitöö koguduse laste- ja noortetöö osana. Lisateenistuse võimalus.
Nõrkused
Nõrk pedagoogiline ettevalmistus. Sulandumine kollektiivi aeganõudev. Põhiameti iseloom ja töögraafik võivad takistada järjepidevat koolitööd. Aineõpetaja kohustus koostada mitmesuguseid tööplaane, aine- ja õppekavu võib pärssida töötahet. Kiusatus teha aktiivset misjonitööd. Palju jõudu kulub eelarvamuste murdmiseks.