140 Eestimaa luteri kirikut on muinsuskaitse all. Need vanad ja väga vanad ehitised vajavad pidevalt hoolt ja remonti: kus katus katki, kus tornikiiver viltu vajumas, kus põrand lagunenud. Et saada täpsemat ülevaadet käimasolevatest remonttöödest, otsustas peapiiskop Jaan Kiivit võtta ette pikema sõidu ja külastada erinevaid kirikuid. Reisiseltskonda kuulusid veel Muinsuskaitseinspektsiooni ekspertiisiosakonna juhataja Ülo Puustak, restaureerimisfirma Frantsiskus juhataja Tõnu Parmakson ja allakirjutanu.
Pilbas ei ole sindel
Kirikute olukorda uurida võtnud seltskond tegi esimese peatuse Tartu maantee ääres Anna kiriku juures. Anna kirik sai sel suvel tornikiivrile uue pilbastest katte. Peenikesed ja õhukesed puupilpad tuli kõik ükshaaval paigaldada. Töö võttis aega paar kuud.
Pilbast ei tohi segamini ajada sindliga (neid katuseid on Eestis rohkem), ja torni tume värv tuleb tõrvamisest. Tõrva tehakse Eestis aga ainult kahes kohas ja see on hinnaline. Muide, Anna kiriku katuski saab tulevikus üle tõrvatud, enne tehakse see puust valmis ja siis pärast kuivamist - tõrv peale.
Hea seeneaasta mõju
Türi kirik olevat Eestis kõige uhkema torniga. Ka kivikatus on uus. Kirikus sees aga möllab majavamm ja kaevandusseen. Alles hiljuti pandud uus põrand on tükati üles kistud ja nägime, kuidas kollakas vahutaoline mass põrandatalade ümber vohab. (Majavammiga kohtusime veel mujalgi.) Et nimetatud ollus ei saaks oma laastavat tööd jätkata, tuleb kogu põrand üles võtta ja vamm hävitada. Kui vamm on juba liiga võimust võtnud, pole muud teha, kui maja maha põletada. Nii juhtus Simuna koguduse leerimajaga.13. sajandil rajatud Türi kirikul nii suurt ohtu ei ole.
Muinsuskaitseinspektsioon jälgib hoolega, et remondimehed vana ja väärtuslikku ei lõhuks ja "moderniseerima ei asuks". Näiteks ei lubata kirikute katuste katmisel kasutada tänapäevaseid plastikmaterjale. Jääda tuleb vana ja äraproovitu juurde. Küsitavusi tekitab ka vihmaveetorude paigaldamine.
Rõngu kirik seisab uhkelt asula keskel künka otsas. Koguduse diakon Valdo Lust näitas meile kiriku seinas olevat I maailmasõja aegset mürsku. Kas see on lõhkenud? Seda ei tea keegi. Kirikul on tornikiiver taastatud, vastasel juhul oleks see lihtsalt alla kukkunud. Kirikutornist avaneb ilus vaade sügisesele loodusele.
Üle kraavi on Lätimaa
Kiiruga sõitsime läbi Valga, ka seal on kiriku katust ja torni remonditud. Järgmises peatuspunktis - Harglas alles tööd käivad. Ronisime meiegi treppe ja redeleid mööda üles ning turnisime katusel, et saada ülevaadet tehtud tööst. Pikihoone katuse restaureerimine päästab Hargla kiriku suuremast hävingust.
Edasi jätkasime Võru suunas, kus maantee jookseb riigipiiri kõrval: otse üle kraavi on juba Läti vabariik ja möödavilksatava talu õuel kohmitsev memm tõenäoliselt Läti kodanik. Riigipiiri olemasolu tuletavad meelde vaid piiripostid. Piirivalvureid me ei näinud.
Võrus on kaks Katariina kirikut: õigeusu Jekateriina kirik ja luteri Katariina kirik. Mõlema tornikiivrid säravad loojuva päikese kiirtes kuldselt. Tornid on värskelt vaskplekiga kaetud. Võru linnas avastasime otse Katariina kiriku kõrvalt väga rikkaliku antiigipoe, kus võib leida kõike vanadest talutööriistadest kuni Lenini ordenini välja. Huvitav nagu muuseumis ja peale selle on kõik pakutav täiesti töökorras. Tõnu Parmakson - restaureerijate ülemus, ostis suure sae. Miks see just nii eriline on, jääb tema teada.
Hinnatud ehitusmaterjal
Järgmisel hommikul jätkus reis Võnnu suunas. Võnnu kirikus võttis meid vastu koguduse õpetaja abikaasa Sirje Kasemaa. Vaatasime kirikut seest ja väljast. Võnnu kirik on Eesti suurim maakirik, väidab Ülo Puustak. Võnnus oli kunagi 13 000-line kogudus, nüüd loetakse koguduse liikmeid sadadega
.
Suure kirikuhoone eest hoolitsemine käib kogudusele üle jõu ja muinsuskaitse abi on teretulnud. Remonditakse karniise, tugevdatakse katusekonstruktsioone. Ronisime pööningule ja - vaata imet - see on nii suur, et tee või teatrisaaliks. Siinsamas saime teada, et kasetoht on restaureerijate hinnatud ehitusmaterjal. Nimelt keeratakse tohu sisse tugipostide otsad, mis niimoodi pidavat sajandeid vastu pidama. Aga kasekoort saab võtta ainult kevadel, siis on see lahti. Võnnu külaskäiku jääb meenutama repro 19. sajandi akvarellist "Võnnu kirik kevadel".
Enne katused ja tornid
Lohusuu kirik paistab kaugelt uhke läikiva plekk-katusega, aga seintelt laguneva krohvikorraga. Tööd on tehtud siin kõvasti. Kirikusse sisenejat paneb külm õlgu väristama. Külm on nii omane meie maakirikutele. Nurgas on suur plekkahi. Millal sellega küll kirik soojaks jõutakse kütta?
Meie reisi viimane peatus oli Väike-Maarjas. Koguduseõpetaja Tauno Tederi juhatusel astusime kõigepealt kiriku kõrval seisva kabeli juurde. Vana hoone on saanud uue katuse, muide - plekk-katus on üle tõrvatud. Näeb huvitav välja, kuid vaevalt seda väljanägemise pärast tõrvama hakati, ikka vastupidavuse pärast.
Kahe päeva jooksul peatusime lühemalt või pikemalt 15 kiriku juures, nende hulgas oli ka õigeusu kirikuid. Tänu riigi rahakoti toele on need hooned nüüdseks n-ö konserveeritud, muudetud ilmastikuoludele vastupidavamaks.
Alates 1992. aastast on muinsuskaitseinspektsiooni tellimusel riigieelarveliste rahadega restaureeritud ligi sada EELK kirikut ja kunstimälestist. See on tõhus abi kogudustele, kes oma kõhna rahakotiga nii suuri töid ette võtta ei saaks.
Killuke kiriku ajalugu on talletatud tekstiilidesse.
Ester Paenurm
1.
27. septembri Eesti Kirikus oli avaldatud magistrant Marju Raabe palve saada andmeid kirikutekstiilide valmistamise kohta. See kutsus mind alljärgnevat lugu kirja panema. Suur tänu
Marju Raabele, kes on tööks võtnud uurida kirikute tekstiile ja nende valmistamist. On tänuväärne, kui nii saab kirja pandud tükike ajalugu, mis muidu võib unustusehõlma jääda.
Mul on olnud õnn olla paljude kiriku tekstiilesemete valmistamise juures Kuusalu koguduses, kus minu isa
Eduard Salumäe oli õpetajaks aastatel 1953-1985. Kui 1953. a sügisel Kuusallu kolisime, olin 10aastane. Olime kogu perega isale jõudumööda abiks koguduse töödes, millega mul on seotud palju isiklikke mälestusi.
Isa pidas tähtsaks ka seda, et kirikus oleks kõik puhas, kaunis ja otstarbekohane. Kogu kiriku sisustus peab toetama ja rikastama kuulutatavat sõnumit, et inimene saaks rõõmusõnumit vastu võtta kõikide meeltega. Suur osa nähtaval kuulutusel on kiriku tekstiilidel: katetel, vaipadel, õpetaja riietusel.
Altari- ja kantslikatted
Kuusalus olid olemas punased, rohelised, valged ja mustad katted. Helepunasest kalevist katted olid kuldsete kaunistustega. Rohelised paksust villasest riidest, mis on veel praegugi kasutusel, on väga kauni ja peene kuldkollase siiditikandiga, kuigi riie on nüüdseks üsna luitunud.
Kroonikast leiame, et rohelised katted valmistas Kuusalu koguduse liige Anna Part, teda abistas Linda Toompärg. Katted võeti tarvitusele jaanipäeval 1950. Mustad katted olid lihtsa kujundusega.
Lillade katete komplekti polnud. 1958. a kutsuti koguduseliikmeid üles lillasid katteid valmistama. Koguduseliikmete annetatud lambavillast lasti Keila riidevabrikus lõng teha, kangas kududa ja see ära värvida. Õpetaja Salumäe kavandite järgi asuti katteid valmistama.
Kuna sobivat hõbehalli tikandilõnga ei olnud saada, siis tuli see õpetajaproual endal värvida. Ka narmaid ei olnud kaupluses saada. Õpetaja valmistas vastava isetehtud abiseadmega vajalikud narmad. Koguduse naised käisid abiks katteid õmblemas ja tikkimas. Elviira Roos mäletab, et tema tikkis kodus köstripuldi katte. Tal oli väike laps, kelle juurest ei pääsenud palju liikuma.
See töö pani mõnegi inimese sügavamalt mõtlema sõnumile, mida taheti nende katete kaudu edasi anda. Elisabet Enno kirjast Anna Luigele 19.03.1958 loeme: "Silme ette kerkib rist okaskrooniga, mis tikiti veebruarikuus lilladele katetele. See rist ning okaskroon ei andnud mulle mitte ööselgi rahu. Kas ka meie praegu mitte ei punu Jeesusele uuesti okaskrooni oma eluga, mis küll sageli ei austa Tema püha ja kallist nime. Oh et meie võiksime uueks saada oma eluga, et meie süda, meel ja mõte võiks olla vaid Jeesuse juures."
Punased katted olid 1950ndatel aastatel sattunud varaste ohvriks. Osa maasse kaevatud katteid saadi kätte, kuid need olid küllalt riknenud. Osa oli juba varem asendatud tumepunasest riidest katetega.
1960ndatel aastatel asuti uusi punaseid katteid valmistama. Taas tegi õpetaja kavandi. Kauplusest osteti helepunast villast riiet ja kuldkollast siidlõnga tikkimiseks, kuid taas oli raskusi narmastega. Need õnnestus osta Leningradist. Jälle valmisid katted mitme koguduseliikme ühise tööna, kuigi eestvedajaks ja põhiliseks korraldajaks oli õpetajaproua.
Aastakümnetega olid ka valged paksust villasest riidest punase-kollase-rohelise villase tikandiga katted luitunud, ka oli tikand pesemisel värvi andnud. 1970ndate aastate alguses valmis mõte teha uued valged katted. Ostsime koos õe Rutiga Tallinna kaubamajast valge peenvillase riide. Kujunduse tegemiseks uurisime koos õpetajaga Soomest ja Saksamaalt saadud vähest sellealast kirjandust, mille põhjal valmis ühistööna kavand. Tikand tehti punase, kollase ja rohelise mulineeniidiga, ristid tehti kollasest siidpaelast. Jälle olid koguduse tublid naised abiks õmblemas ja tikkimas.
Olin just ostnud uue poola õmblusmasina Radom, millega sai teha sikk-sakkõmblust. Nii sai suure osa tikandist teha masinal. Selleks kerisime mulineeniidi tokist niidirullile. Narmad tuli siiski muretseda Venemaalt, meie poodides ei olnud sobivaid.
Kuusalus on traditsiooniliselt kasutatud väga palju katteid, kuna peale altarilaua katte, kantsli ja köstripuldi katete on ka altarivõre, kantsli ja köstripuldi servad olnud kaetud katetega.
Põrandavaibad
Kirikus olid olemas pikk kitsas villane põrandavaip välisuksest altari ette ning rohelise-lilla mustriga villane altariesine vaip. Need olid küllalt luitunud ja kulunud. Nii võeti ilmselt õpetaja ettepanekul plaani uute põrandavaipade valmistamine. See oli 1954. või 1955. aastal.
Koguduseliige Hulda Maasikas (sünd 20.03.1918, elab Kuusalu vallas Kosu külas) oli Tallinna Linna Naiskutsekoolis õppinud vaibakudumist ja tal olid kodus laiad käsiteljed. Tema võttis enda tööks pika, kogu kiriku peavahekäiku katva, ligi kahe meetri laiuse põrandavaiba kudumise.
Hulda kujundas ise lõimeripstehnikas vaiba mustri, tegi proovikanga ja viis õpetaja Salumäele näha. Õpetaja oli väga rahul. Proovikangas on Huldal praeguseni alles. Vaip oli pehmetes pruunides toonides, rohelise, kollase, punase ja musta kirjaga.
Vaiba lõimeks oli korrutatud takune lõng. Seda tõid koguduseliikmed annetusena. Koematerjaliks oli poest ostetud takune pakkimisnöör. Hulda värvis ise kodutalus suure katla sees kõik lõngad. Kosu küla naised aitasid kerida
.
Kudumine võttis aega terve talve ja kevade, sest vaiba pikkus oli üle paarikümne meetri. Vaip oli kootud pikem, et seda oleks võimalik altariruumist välisukse poole nihutada, kui ta ukse lähedalt kulub. Loomulikult pidi Hulda kudumise kõrval tegema kõik tarvilikud talutööd.
2.
Valmis vaibale tuli servadesse õmmelda pruuniks värvitud tugevdusnöör. Seda tuli teha õues, sest toas ei jätkunud ruumi. Vaip sai esimest korda kasutusele suviseks leeripühaks aastal 1955. Hulda viis koos abilisega vaiba laupäeval hobusega kiriku juurde, kus nad koos õpetajaga selle leeripühaks puhastatud ja ehitud kirikusse põrandale lahti rullisid. Vaip oli nii raske, et üksi ei jõudnud seda liigutada.
Vaipade komplekti kuulus ka kitsam, ristkäigu põrandavaip ja kitsastest vaipadest kokku õmmeldud kogu altariruumi vaba põrandat kattev vaip. Kitsad vaibad kudus
Elli Saunjast. Lõngad nende jaoks värvis Hulda Maasikas.
1957. a sügisel, kui kirikusse pandi keskkütet, kavandati ka uue nn pruutpaari vaiba tegemist - laulatustel ja muudel pidulikel ning tähtsatel puhkudel altari ees kasutamiseks.
Vaip otsustati tikkida villaste lõngadega ristpistes. Alusmaterjaliks kasutati suhkrukotte, mis tuli lahti harutada ja suureks vaibaaluseks kokku õmmelda. Õpetaja leidis vist mingist saksa ajakirjast sobiva mustri. Lõngad koguti annetusena. Töö läks lahti jaanuaris.
Õpetajaproua värvis lõngad vajalikku tooni. Koguduse naised käisid pastoraadi saalis tikkimas. Vahel oli tosin naist ümber suure laua, igaüks oma osakest tikkimas. Lepiti omavahel kokku, kes millal tulla saab. Lõnga kulus väga palju. Kui mõnda värvi lõng otsa sai, tuli õpetajaproual ruttu lõnga juurde värvida.
Huvitav ja vajalik ühistöö tõi kokku palju naisi, noori ja vanu. Enamus nendest on meie hulgast lahkunud nagu
Adelaida Saareoja, Linda Toompärg, Lilli Kirsimaa, Juuli Sõstar, Olga Siir, Juuli Zeppov, Selma Kagover, Vaike Kuulpak, Linda Paenurm, Elisabet Enno ja paljud teised, kelle nimesid kahjuks ei mäleta.
Janne Sammelselg ja
Elviira Roos mäletavad, kuidas nad väikeste laste kõrvalt püüdsid leida natuke aega tikkimiseks. Elviiral on praeguseni testamendi vahel alles vaibas kasutatud igat värvi lõngajupid. Ta mäletab ka, kuidas 6aastane Tiit Salumäe tähtsalt endale väikest põlvevaipa tikkis. Õde Lea mäletab, et hoidis vahel väikest Tiit Krasmust, et poisi hoidjatädi Juuli Zeppov saaks vaibatikkimisest osa võtta.
Ise sain ka laupäevaõhtuti tikkida, kui linnast koolist koju jõudsin. Elisabet Enno kirjast selgub, et tikkimine kestis vaid ühe kuu. Ta kirjutab: "Jaanuari kuus tikkis koguduse naispere vaiba kiriku altari ette. Kõik, mis vähegi võis, sai edasi lükatud ja iga vaba hetk püüdsin vaiba juures olla."
Uus vaip võeti kasutusele 2. veebruaril 1958. a, kui oli kiriku keskkütte sisseõnnistamine. Vaiba hoidmiseks valmistas kirikumees
Villem Reemets vastava puusõrestikust rulli, millele sai vaiba kerida, et see ei kortsuks ega rikneks.
Aastakümneid katsid kiriku põrandaid ühise armastustööna valminud kaunid, soojad ja kodused vaibad. Aeg tegi oma töö ja põrandavaip hakkas välisukse juurest auklikuks kuluma. Kulunud osa lõigati ära ja vaip nihutati ukse poole. Nüüd oli vaja altariruumi uut vaipa. Kui Hulda Maasikas, Johanna Salumäe ja paljud teised olid 1986. a kuldleeris, siis annetasid kuldleerilapsed raha uue vaiba ostmiseks. Hulda koos
Johanna Salumäega ostsid kuldleeripühaks punases toonis plüüsvaiba Kuusalu kooperatiivist.
Nüüdseks on nende vanade vaipade asemele ostetud uued, millel aga pole seda armsat kodust hõngu, mis käsitsi valmistatud esemetel.
Surnuraami kate
Tavaks oli surnuraam matusel katta musta villase kattega, millele asetati kirst. Vahel maeti korraga kaks surnut, selleks oli vaja juurde teha teine surnuraami kate. See tehti aastal 1970. Kattele on tikitud: PUHKA RAHUS ja aastaarv 1970.
Altarilinad ja armulauarätikud
Altarilinad on valmistanud koguduseliikmed annetusena. Üks vana lina oli kauni rišeljöötikandiga. Hiljem on tehtud uusi linu käsitsi heegeldatud pitsidega - risti ja karikamotiividega. Uuemad linad on juba kauplusest ostetud pitsiga.
Vanad armulauarätikud olid peenest linasest lõngast - ilmselt käsitsi kootud - valged narmastega rätikud. Hiljem oli neid vaja juurde teha. Peent linast riiet ei olnud saada. Proua Salumäe tegi uusi rätikuid valgest puuvillasest riidest, pilutatud servadega või narmastega.
Õpetaja riietus
Õpetaja vana must talaar oli ligi paarikümne aastaga väga kulunud. Koguduseliikme Maria Prandi tütar Alma Vares oli emigreerunud Ameerikasse ja saatis emale vahel pakke. Tema saatis ka õpetajale uue talaari riide. Seda poleks õpetaja oma palgast jõudnud osta. Vana talaari eeskujul õmmeldi uus.
Lõkad valmistas õpetajaproua ise valgest puuvillasest riidest vanade eeskujul: kitsa piluga palistatud, valgest mulineeniidist ristid peale tikitud.
1960ndate aastate lõpus, kui avanes võimalus kohtuda soomlastega, toodi õpetajatele albasid, mida kasutasid Soome pastorid. Õpetaja Salumäe oli väga uuendusmeelne ning soovis ka meil alba kasutuselevõtmist. Meie kirikuvalitsus ei pidanud seda siis sobivaks, kuid nüüd on see loomulik õpetaja ametiriietus ka meil.
Valge riietuse korrashoidmine on vaevaline. Siiski sobib see hästi rõõmusõnumi kuulutamiseks. Erinevates liturgilistes värvides sobiva kujundusega kaasuladki võivad sõnumi edasiandmisel kaasa rääkida.
Olen rõõmus ja tänulik, et olen võinud elu jooksul näha ja kogeda rõõmu ühisest tööst oma kodukoguduse heaks. Loodan, et ka praegu leiavad inimesed aega ja võimalust koos midagi oma koguduse heaks teha.
Selle loo kirjapanemisel olen kasutanud mitme inimese meenutusi, mis on olnud ka natuke vastakad, sest inimese mälu on paraku väga lühike ja lünklik. Kui keegi teab täpsustada siin toodud andmeid, siis olen tänulik. Usun, et leidub veel inimesi, kes teavad ja mäletavad oma kiriku tekstiilesemete valmistamist ja saavad omalt poolt kaasa aidata Marju Raabe magistritöö valmimisele, seega ka killukese meie aja-, kultuuri- ning kirikuloo jäädvustamisele.
(Lõpp.)
Gustav Kutsar toob Valjala vaimu ülikoolilinna
Lea Jürgenstein
Koostöö linna- ja maavalitsusega, teiste koguduste ja koolidega, leerikeskus linnast väljas, koguduse lehe väljaandmine, noorte messid ja spordiüritused - unistab eelmisel pühapäeval Tartu Maarja koguduse õpetaja ametisse seatud vaimulik Gustav Kutsar.
See oli jaanipäeval, kui Gustav Kutsarini jõudis Maarja koguduse noorte kiri palvega kandideerida Tartu Maarja koguduse õpetaja kohale. "Olin äsja saabunud Ameerikast, kus viibisin päris pikka aega ja seetõttu teadsin vähe kodumaal toimuvast," meenutab asjaosaline neli kuud hiljem.
Tartusse on Gustav Kutsarit kutsutud varemgi, nüüd seondus koguduse noorte ettepanek ka temas eneses ammu pakitsenud sooviga jätkata õpinguid magistriõppes. "Senini tõrjusin kõiki pakkumisi, tõin põhjenduseks kas Valjala kiriku restaureerimise lõpetamise või Orissaare kiriku rajamise. Aga seekord mõistsin, et kohalikud ametivennad on valmis kogudusi üle võtma," märgib Gustav Kutsar.
Et niiviisi sai ühendada õppimissoovi ja teenimise ülikoolilinna kirikuelus, otsustaski 11 aastat Saaremaal kirikutööd teinud Gustav Kutsar kandideerida. Septembri alguses jõudis alustatu ootuspärase otsuseni - kogudus valis ta oma õpetajaks.
Ideedest puudus ei tule
Millised on esimesed muljed kogudusest? "Kõige üllatavam oli kohtumine kirikuvanematega - tubli meeskond. Kogudus loeb kõva häälega kaasa usutunnistust, on väga hea laulukoor, keda hinnatakse ka kogudusest väljaspool - palju aktiivseid inimesi. Tunnen, et siin on oodatud uut algust." Paistab, et see ongi tekkinud, sest igal kolmapäeval toimub noorteõhtu, pühapäevase jumalateenistuse järel pakutakse kirikukohvi, peetakse Taizé-palvusi, algamas on koostöö Pauluse kogudusega.
Gustav Kutsariga vähegi kokku puutunud inimesed teavad teda kui ettevõtlikku ja suhtlusaldis vaimulikku. Laialt tunti Valjala ja Orissaare koguduse ehitustöid ning sagedasi talgupäevi, koguduse hästi sisse seatud sõprussuhteid kaugemate ja lähemate maade kogudustega. Entusiastlik oli Gustav Kutsar ka kohtumisel ajakirjanikuga - esmalt tutvustas vastne õpetaja äsja ettevõetud ja veel pooleliolevat remonti.
Tulevikuplaanides on õpetaja Kutsaril esikohal kirikuhoone tagastamine kogudusele. "Läbirääkimised on juba alanud ja peame ette valmistama omapoolsed dokumendid," on ta esialgu napisõnaline. Kuidas aga koguduse elu edendada, paistab tal üsna selge olevat. "Tahame sõlmida püsiva lepingu teoloogia akadeemiaga. Koguduse maja tuleb rohkem rakendada koolituseks, laiendama peab ka koguduse tegevust. Koguduse rahaline olukord on hetkel päris miinustes, selleks et ära elada, tuleb ruumide paremaks ärakasutamiseks otsida sobivaid üürilisi."
Koguduseelu arendamisest rääkides löövad õpetaja silmad särama: "Tahaksime teha koostööd linna- ja maavalitsusega, just sotsiaaltöös; luua kontakte koolidega, teha lastele jõulumüsteeriume nagu Orissaares. Kindlasti tahame rajada leerikeskuse kusagil linnast väljas, näiteks osta mõni talukoht, nagu oli Valjalas, või võtta mõni väiksem kogudus oma hoole alla, et tekiks selline omamoodi sõpruskogudus. Nii elavdaksime sealset koguduse elu ja samas pääseksid meie noored linnast välja. Loomulikult tahame hakata välja andma koguduse infolehte." Ideede puudust siin koguduses vist ei tule …
Maarja koguduse elu on viimasel aastal sattunud kriitika osaliseks eelmise õpetaja abielulahutuse tõttu, koguduse maine langes ja õhustik muutus pingeliseks. See on mõneti mõjutanud ka uue õpetaja ametisseasumist. "Palusin koguduse ees andeks ametivenna pärast. Ma ei tõrju ühtki ametivenda eemale, et vaadake, tema oli erand; ta on nagu teisedki; siin koguduses on ehk raskem praegu töötada."
Õpetaja Kutsari meelest vajab Maarja kogudus paremat suhtekorraldust, paremat väljundit. Siiani levitati ainult negatiivset infot, mis oli seotud õpetaja ja tema ümber toimuvaga. "Aga koguduses on palju enam tähelepanuväärset - ilusa kõlaga koor, noorteõhtud. Soovin, et Tartu Maarja hakkaks välja paistma rohkem positiivsega. Ma ei saa öelda, et tulin lepitaja rollis, kuigi praegu tuleb seda vist veel rohkem kanda."
Üle mere iga nädal
Olgugi juba kaks kuud ametis olnud, sõidab õpetaja Kutsar tänaseni Saaremaa ja ülikoolilinna vahet. Kõrvuti Tartu koguduse teenimisega jätkas ta sealse nelja koguduse hooldamise korraldamist - Gustav Kutsari hoole all olid Valjala, Orissaare, Muhu ja Pöide kogudus. Töökoormust lisas Valjala valla volikogu esimehe amet, lisaks oli ta Saaremaa Omavalitsuste Liidu aseesimees, Isamaaliidu piirkonna esimees ja veel kevadel õpetas Orissaare koolis filosoofiat.
Tasapisi ametikohustusi teistele üle andes asutab Kutsarite 6-liikmeline pere peagi Tartusse tulema, kui vaid suurele perele sobilik eluase leitakse. "Abikaasa oli juba aasta tagasi valmis Tartusse tulema, ka vanemad tütred Liis (17) ja Liina (15) teavad, et pärast kooli lõpetamist tuleb mandrile õppima tulla. Noorematele on tulek raskem. Gabriel (12) ja pere pesamuna Ingel (7) jäävad igatsema oma sõpru, sest pole siin eriti tuttavaid ega sugulasi," mõtiskleb õpetaja.
Rahuliku olemisega Gustav Kutsarit peab võõras saarlaseks. Ometi on ta pärit hoopis Viljandist, kust läks omal ajal pealinna raudteekooli õppima. Vedurijuhi ametist usuteadust õppima innustas 80ndatel aktiviseerunud muinsuskaitseliikumine ja sõprus õpetaja Jaan Tammsaluga. "Tema mind ristis ja leeritas ning juhatas vaimulikule teele."
Kirikutööd alustas ta 1987 Saaremaal noortelaagrite korraldamisega, 1988 paluti ta noorte eestseisusse. Loomuliku jätkuna tulid 1989 õpingud Usuteaduse Instituudis, mille lõpetamine venis Orissaares koguduse ja Püharisti rajamise tõttu. Hõbedane ametirist riputati ta kaela alles tänavu jaanuaris, kuigi vaimulikuks ordineeriti juba üheksa aastat tagasi. Vaimuliku õpihimu tahaks areneda kaasajale omaselt: magistriõpe Tartu ülikooli avaliku halduse erialal. "Kirik ei vaja enam niivõrd usuteadlasi, kuivõrd just majandusteadlasi ja juriste. Minu eesmärgiks on uurida organisatsioonide juhtimist," põhjendab Gustav Kutsar.
Praegu võib Gustav Kutsarit näha hommikuti pikki jalutuskäike tegemas. "Õpin Tartut tundma," seletab ta naerusui. Sportlik hoiak on talle loomuomane - vaimuliku töö kõrval karatetreenerina tegutsemine aitas vormis püsida ja andis toonust. Sportlikku vormi peab ta väga oluliseks: "Vaimulikud ei pea sugugi "papist poisid" olema," naljatab ta, lisades, et kord sõbraga arutasid, et UI sisseastumiskatsetel võiks nõuda ka kätekõverdusi. "Tartusse ametisse asudes on mõttes teha noortega spordiüritusi, nagu tegime Saaremaal. Näiteks kolme-neljapäevased jalgrattasõidud pastoraadist pastoraati. Sealgi sai määravaks enese proovilepanek, lisaks esteetiline nauding. Ehk on kunagi meie kasutuses ka treeningusaal."
Pingeid maandas õpetaja Kutsar Muhu saarel ratsutamas käies. Küsimusele lemmiklooma kohtagi vastab ta Pipi Pikksuka kombel - hobune. Ent see lemmikloom Tartusse kaasa ei koli, tuleb hoopis valge bolonka - kogu pere lemmik.