Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Argipäev ehk Emaks olemise paradoks

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets.

Mõtlesin, et äkki on oluline siin peatse emadepäeva eel kirjeldada mõtteid, mis keerlevad kevadisel ajal ema peas. Olen üsna kindel, et ma pole mingi erand teiste hulgas, vaid esindan küllap väga paljude töötavate emade rinnet. Siinkohal pani mind ennastki imestama väljend „rinne“, aga ju siis ikkagi kõigel me ümber on mõjujõud, mis kandub me meeltesse nii, et ei pane tähelegi. Sõna „rinne“ ei ole kindlasti minu sõnavaras varem olnud tavapärane! 

Emadusest siis. Viimasel ajal mõtisklen üha rohkem sellest, kuidas saada eluga hakkama. Ühisnimetajaks on see, et kõik kuhjub. Ehk siis küsimus ei ole selles võtmes, kuidas majanduslikult hakkama saada, vaid et liiga palju on emotsioone, kohustusi ja informatsiooni. Kuidas teha valik? Seejuures on emadel see kaasasündinud omadus, et nad ju elavad ka oma laste elu. 

Sõidan hommikul tööle. Kihutan, sest üks lastest on vaja rongile viia. Kui hästi läheb, siis jõuame ja ta sõidab kooli. Ühe lastest on isa juba eelmisele rongile viinud. Ohkan ja jätkan teed, sest kolmas on vaja lasteaeda toimetada. Autos käib pidev arutelu ja võitlus, et kas täna ikka ON vaja lasteaeda minna või saaks teisiti. Manipulatsiooni meistriklass, millega kaasneb minu niigi pingelise emotsionaalse taseme survestamine!

Samal ajal mõtlen, et tööle olen hilinenud juba 20 minutit ja kui see tramburai siin lasteaia ukse taga veel pikalt kestab, on hilinemine 40 minutit garanteeritud! Kui siis lasteaia uks ühel hetkel selja taga sulgub, tuleb meelde, et vanimale lapsele oli vaja saata kooli teade, et ta puudub 6. tunnist, sest läheb autokooli. Samal ajal kui toksin e-kooli vabandust, meenub, et teine laps pidi ju ka minema mingi tunni ajal muusikakooli proovi… Ja ei meenu, mitmes tund. 

Istun autosse, kriban lapsele, et mis tunnist ta peab puuduma. Samal ajal heliseb juba töötelefon ja kultuurinõunikult küsitakse nõudlikult, miks lapse andmed ei ole nähtavad uues huvihariduse rahastamise süsteemis. Jaa, mõistan murekohta, aga ma istun alles lasteaia ukse taga ja toksin telefoni oma laste puudumisi … 

Hakkan töökoha suunas sõitma. Teel jõuan märgata, et maakohale omaselt – täna on neljapäev – on juba korralik järjekord vanemaealistest inimestest poe juurde tekkinud. Ootavad kalaautot! Süda läheb härdaks, sest see on ülimalt nostalgiline. Käisin isegi korra selles sabas paar aastat tagasi ja ostsin kassile räimi. Meie kassiisand, kes on krõbinatega ära hellitatud, ei suvatsenud isegi mitte maitsta seda kala! Nuusutas ja keeras selja. Viisin siis need surnud räimed küla peale tee äärde, kus teadsin hulkuvaid kasse liikumas, et neile ka magades „hiir suhu jookseks“.  

Tööl on miljon absoluutselt erinevat teemat eelarvest, spordi pearahadest, laulu- ja tantsupeost uute ilmakodanike piduliku ürituseni välja. Samal ajal vaatan isiklikku meilboksi. Leian sealt uue lauluraamatu uued noodifailid, mis vajavad kiiret toimetamist ja tagasisidet. Vastan kümnetele lühisõnumitele, kus küsitakse nii lauluraamatu kui ka valla-

ametniku töö kohta, samal ajal vaatan kella, et pean juba olema päeva esimesel koosolekul. Ees on veel neli koosolekut, viimane neist lõpeb kell 21.

Enam-vähem just selline on mu argipäev. See ei lõpe kell 17 kontoriukse sulgemisega. Tööpäev lõpeb mul pahatihti ikka kella 23 ajal või veelgi hiljem, sest kui tööl ukse kinni panen, võtan arvutid kaasa. Sõidan lasteaeda. Kui vaja, siis üks või kaks korda veel kodunt rongijaama, sest linnast koolist tulevad vanemad lapsed on ka vaja koju tuua. Samal ajal on toit juba pliidil huugamas, nõudepesumasin tühjendatud ning teisel korrusel pesumasin uuesti laetud ning kuivati tühjendatud ja uuesti täidetud. 

Kui kogu seltskond on toidetud, teismelised esimest korda ära kuulatud ja koolitöid tegema suunatud, pesamunaga rohkem või vähem mängitud või ta mängima suunatud, on aeg taas tööle hakata. Siis taas paus ja teine teismeliste ring – mõnel päeval lõpeb see ärakuulamine alles öösel ja ma ei naase arvuti taha. Teinekord läheb kiiremini ja saab nad magama suunata, väiksele unejutt ning kui õnnestub enda silm lahti jätta, siis saab ka tööga jätkata.

See on mu igapäev. Ja ma pole üksi! Mul on imetabane abikaasa kõrval, kes rabeleb täpselt samamoodi. On täpselt samamoodi teismelistele ja pisikesele olemas ja toetamas, aitamas. Taksondus on meil jaotatud, ka söögitegemine, unejutud ja muud.  

Kas ma naudin seda? Nii ja naa. See on minu valik. Ütlen endale pidevalt, et see pole jätkusuutlik ega mõistlik. Kõik mu tööd siiski meeldivad mulle. Mingi hirm on neist mõni maha jätta ja tänases hetkes nagu teisiti ei saa – või ei taha ma näha võimalusi, et saaks … Ja taas – ma pole üksi! Enamik mu sõbrannasid tõmblevad täpselt samamoodi.

Ja nii leian pühapäeva hommikul end mõtlemas, et appi!, kirik ja kooriproov ju ka veel! Kas pole masendav? Mis mõttes on kirikusse minek väsitav kohustus nädalavahetusel, sest sinna PEAB minema? See pole ju normaalne? Süütunne sellest, et ma üldse julgesin mõelda stiilis „see kohustus ka veel“, kuni selleni, et „appi, ma peangi minema ja ma ei saa üldse puhata“ … Olen üsna kindel, et selliselt ketserlikult mõttelt on paljud kirikutöölised end tabanud, aga seda mõtet ei juleta lõpuni mõelda, veel vähem välja öelda. 

Kummalised ja kurvad paradoksid. Kirikusse minek ei saa olla kohustus või sund, vaid see peab olema inimese vajadus ning elu normaalsus. Ongi. Aga kui ma olen väsinud? Lõpmatult väsinud? Ma pean tegema valikuid. Järelikult tuleb oma argipäevas teha valikuid. Tean. Mõtlen sellest iga päev. Tegelen. Kui vaid leiduks töö – üks töö –, mille eest saaks inimväärset palka, siis ma mitmel kohal ei rabeleks … Emaks olemise paradoks.

Sigrid Põld,

kolumnist