Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Argine ja püha

25.02.2009 | | Rubriik: Persoon minevikust, Teoloogilist

Eelmise aasta oktoobris kuulutati õndsaks – mis on nn kanonisatsiooni eelaste – üks tagasihoidlik Normandia abielupaar 19. sajandist, kes ei ärata erilist tähelepanu.

Louis ja Zélie Martini ainus silmatorkav «saavutus» oli nende tütar Thérèse, keda peetakse üheks meie ajastu pühakuks. Nad olid väikekodanlikud käsitöölised ja elasid nagu kõik keskmised prantslased, teenisid oma ülalpidamist ja kasvatasid lapsi. Neil polnud nägemusi, nad ei teinud imesid, nad ei surnud märtrisurma…

Loeb side Jumalaga
Ja siin tekkis mõningates ringkondades kõva poleemika. Sõja ajal kohtasime usklikke perekondi, kes torkasid silma harukordsete vägitegudega ühiskonna või kiriku heaks, ja neid ei ole keegi mõelnud kanoniseerima hakata! Kus avaldub nüüd siin see kangelaslikkus, mida öeldakse kuuluvat pühaduse juurde? Kuidas tohib Martinide kahvatuid isiksusi seada eeskujuks meie aja kristlastele?
Kirik väidab, et inimese elu väärtust mõõdab tema isiklik side Jumalaga. Louis ja Zélie usaldasid absoluutselt oma taevast Isa ja valisid oma sihiks pühaduse. Mõlemad arvasid alguses, et nad peavad kloostrisse astuma, siis aga selgus aja jooksul, et Ettenägevus on neile määranud perekonnaelu. Sest ka perekonna raamides võib kasvada pühaks. Martinid tahavad palju lapsi, et neid «taevale kinkida». Ja Jumal kuuleb nende soovi: üheksast lapsest sureb varsti neli ja ülejäänud viis tütart, nende seas kuulus Thérèse, lähevad kõik kloostrisse.
Muidugi teeb laste surm valu, aga vanemad teavad, et nad ei ole kadunud, et nad elavad edasi Jumala valguses, et nendega võib rääkida, et nad kuuluvad konkreetselt perekonna juurde. Jumal on ju hea Isa, kes ei jäta kunagi omakseid maha. Martinide armastus haakub Jumala armastusse. Nad on suutnud hoiduda selleaegse jansenismi eksiõpetusest, mille järgi peab nägema Jumalat kui kõrgemat olevust, kes ajab kõigepealt hirmu nahka…

Igaüks on võimeline saama pühaks
Perekond moodustab tarviliku «raku» soliidse ühiskonna ehitamiseks. Aga ta ei tohi jääda suletuks. Martinid on alati avatud teistele. Nad mõlemad töötavad. Louis on valinud kellassepaameti ja Zélie valmistab ka suurtes moemajades hinnatud nn Alençoni pitse. Äri õitseb ja edeneb ja toob üsna palju raha sisse. Nõnda saab aidata naabreid, pakkuda rahuldust kaastöölistele ja anda suhteliselt suuri summasid vaestele.
Zélie elu lõpeb valurikka vähihaigusega. Haige annab selle Jumala hoolde teadmises, et iga ohverdatud kannatus kandub üle Kristusele ja aitab nõnda päästa maailma. Seda ideed on väljendanud ka paavst oma kirjutistes.
Ema surma järel peab nüüd isa üksi viie tütre (4–17aastased) eest hoolitsema. Et Zélie vend elab Lisieux’s, siis otsustab Louis oma lastega sinna kolida. Alençoni ettevõtted likvideeritakse ja Martinide perekonnas algab uus elu. Nagu juba märgitud, astuvad kõik tütred üksteise järel kloostrisse. Louis jääb varsti täiesti üksi ja kurjad keeled seletavad, et mees on kaotanud elu lõpul mõistuse nimelt sellepärast, et lapsed ta «maha jätsid». Tegelikult oli närvisüsteemi segaduse põhjuseks peaaju ateroskleroos koos ureemia komplikatsioonidega.
Perekonna otsusel saadeti Louis paariks aastaks vaimuhaiglasse. Aga hullumeelsushood vahelduvad normaalse olukorraga ja selgetel silmapilkudel teab haige täpselt, mis temaga sünnib. Ja ta nõustub ka selle kannatusega. Kõik tulgu Jumala auks. Tema teab, milleks see on tarvilik.
Louis’ ja Zélie pühadus ja selle kiriklik tunnustus näitavad, et kõik inimesed on võimelised pühaks saama, olgu nad suured või väikesed, intelligentsed või rumalad, ülikooliprofessorid või tänavapühkijad. Nende lugu annab ka mõista, et meie seas liigub anonüümseid pühakuid, kellest keegi välja ei tee, keda keegi ei tunne. Kuid kes aitavad meie ühiskonda vaimselt jalul hoida.

Fanny de Sivers

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)