Esileht » Arvamused » Arvamus »

Argine alandus ja andestus

19.02.2020 | | Rubriik: Arvamus

Paraku just uskmatus ja usaldamatus hävitab kõik asjad ja juhib meid kõiki suurde hädasse.
Martin Luther

Elame ajal, mil peaaegu kõik ongi kliki kaugusel, sh võimalus teist inimest hukka mõista, alandada, võtta tema väärikus. Virtuaalse suhtluse näiline distantseeritus ja lihtsus on ahvatlev. Ligimese avalik häbiposti panemine on sama lihtne kui internetimakse sooritamine või toidukulleri tellimine. Süüdistus ja kohtuotsus on serveeritud sama sõnumi alguse ja lõpuna – küsimusi esitamata, isiklikult pöördumata, kommenteerides süüdistatavat kolmandas isikus ja dehumaniseerivalt.
Selleks et toime tulla, me harjume. See on inimlik ja aidanud meil liigina raskusi üle elada. Mis takistab sellisel juhul vaimsel vägivallal levimast, muutumast argiseks? Selle sage esinemine virtuaalses ruumis, arvamusliidrite huultel ja sotsiaalmeedias kallutab ühiskonna eetilist tasakaalu ja muudab n-ö keskmise kodaniku arusaama sellest, mis on normaalne. Millise jälje jätab see meie tulevikule – lastele, kes õpivad vanematelt?
Varakristlik kogukond seisis samuti silmitsi väljakutsega, kuidas lahendada erimeelsusi ja rääkida probleemidest nõnda, et see lõhestamise asemel ühendaks. Kristuse sõnad Matteuse evangeeliumis (Mt 18:15–17) annavad selleks praktilise ja selge juhtnööri: „Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all! Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnistaja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle kogudusele! Aga kui ta isegi koguduse sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pagan ja tölner!“
Niisiis, alusta isiklikust pöördumisest, et ligimene õigele teele tagasi võita, ja kui see ei aita, siis palu abi usaldusväärsetelt. Alles seejärel tuleb eksinust informeerida kogudust ja kogukonda. Protsess, mis algab neljasilmavestlusest, võib ebaõnnestumise korral lõppeda sotsiaalse ärapöördumise ja staatuse kaotusega. Issanda sõnades on ühtaegu lootus ja hoiatus.
Kuid kahetsejale antagu andeks, tema enda pärast. Seda rõhutab apostel Paulus oma teises kirjas korintlastele (2Kr 2:5–8): „Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral – et ma ei ütleks liiga rängalt – teid kõiki. Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud, nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks. Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.“ Kõigile tuleb jätta võimalus, et meelt parandada ja taas püsti tõusta. Lootusetus „neelab“ tahte ja (enese)usu.
Andestamine võib olla väljakutsuv. Seda on mõistetud ajast aega. Luuka evangeeliumis (Lk 17:3,4) ütleb Jeesus, et jälgiksime eelkõige iseend: „Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle!““ Andestamine ja halastus on kogukonna, perekonna ja ühiskonna sidususe alus. See laseb meil elada üksteise ligimestena. Käesoleval ajastul on meie lootus argises andestamises.
Tarvo-Siilaberg-min-350x350

 

 

 

 
Tarvo Siilaberg,
Tartu luterliku Peetri kooli direktor

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)