Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ärgem kartkem!

07.04.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Hans Christian Anderseni muinasjutus „Keisri uued rõivad“ on keiser ringkäigul linnas alasti, kuid keegi peale lapse ei julge seda tunnistada. Keiser ise usub, et lubatud uhked rõivad on tema ihu katmas, pidid need ju olema nähtamatud rumalatele ja oma ametikohale kõlbmatutele. Kes siis julgeb tunnistada, et on lollpea ja saab palka ilmaasjata. Ka keiser, nagu ta alamadki, soovis olla tark ja oma ametisse sobiv ega julgenud öelda, et ei näe oma rõivaid. Laps, kel polnud vaja hoida oma ametikohta, ärikaaslasi ja enda kui asjatundja mainet, julges öelda tõtt.

Tuletab too jutustus meelde Jean-Jacques Rousseau kirjutatu: „Enne seda kui kunst vormis meie käitumise ja õpetas meie kired kõnelema lihvitud keelt, olid meie kombed lihtsad, kuid loomulikud; ja ülalpidamise erinevus andis juba esmapilgul märku iseloomude erinevusest. Inimloomus iseenesest ei olnud parem, aga inimestele andis turvatunde see, et nad üksteist nii kergesti läbi nägid; ja see eelis, mille väärtust meie enam ei taju, säästis neid paljudest pahedest. /…/ Ei juleta enam näida sellena, kes ollakse, ja selles pidevas sunduses käituvad inimesed, kes moodustavad tolle ühiskonnaks kutsutava karja, ühesugustesse olukordadesse sattudes kõik täpselt ühtmoodi, kui võimsad ajendid neid kõrvale ei kalluta. Seepärast ei tea sa kunagi, kellega sul on tegemist.“ (Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele? – Vikerkaar, 1/1993)

Eks õhkas romantismimeelne kirjamees kadunud paradiisi järele, kuid arvata võib, et tema kirjeldus kaasaegsest ühiskonnast oli täpne. Kuidas on nüüdisajal? Kas julgeme tunnistada oma teadmatust, sobimatust pakutavale ametikohale, võib-olla ka eesseisvaid terviseprobleeme, kui taotleme pangalt laenu?

Harva öeldakse ülemusele ebameeldivat, ajakirjanik püüab aimata peatoimetaja mõtteid, õpilane õpetaja ootust, naabri ees püüame olla paremad jne. Kõik ikka selle pärast, et meie käsi käiks hästi maa peal ja leivatükk oleks laual ning homne päev parem kui eilne. Iseendalegi õpetatakse kursustel ja eneseabiraamatutes, et oled hea, saad hakkama, sinust saab parim. Ja seda taotleb enamus. 

Nii kujuneb suhtumiste ja mõtete peavool, millest avalikult kõrvale kaldumine põhjustab ebameeldivusi. Tulemuseks on nii mõnelgi maal toimunu, kus sotsioloogilised küsitlused on ennustanud üht, kuid salajasel hääletusel on saadud teine tulemus. 

Taoline enesekiitmine toimub ka avalikus elus. Ikka tuuakse ette mitmeid edetabeleid ja püütakse nendes leida meie riigi tõusu. Unustame või paneme häbelikult kõrvale need nimekirjad, kus meie koht ei ole hea või langeb. Enne epideemiat oli tavaks rääkida tasakaalus eelarvest, unustades, et suur osa meie kulutatavast pärineb Euroopa Liidu eelarvest, seega teiste maade töötegijate maksudest. 

Meie oma töö ei kata kõiki kulutusi. Kui kulutame raha õigesti ja see meile tulevikus kasu toob, pole sellest midagi, kuid endale võiks tunnistada, et kasutame teiste abi. Epideemia ajal võetud laenud tõid vähemalt teadmise, et kriisi ajal peame kasutama välist raha.

Soov olla juhtidele meelepärane võib viia väga kurbade tagajärgedeni. Arvata võib, et nii mõnigi ebaõnnestunud ettevõtmine, ka sõda, on alguse saanud silutud teabest. Ohte on vähendatud ja eduvõimalusi suurendatud. Võimalik, et ka Nõukogude vägede sissetungi eel Afganistani ning teiste sõdade eel on iga järgmine luure ja analüüsi ametkonna tasand muutnud raporteid sellisteks, mille järel otsustaja kõrvad sügelevad kuulda – vastu paneb ainult väike hulk rahvavaenlasi, suured rahvahulgad aga tervitavad meie vägesid lillede, soola ja leivaga.

Enese jõu üle- ja vastase alahindamine, mis veel hullem, potentsiaalsete liitlaste kõrvale jätmine on viinud sageli katastroofini. Nõnda tundis Suursaksa Riigi juhtkond ja tulemuseks oli 1945. aastal berliinlaste nending, et 1933 võimule tulles antud lubaduse – te ei tunne kaheteistkümne aasta pärast Berliini ära – Hitler täitis.

Samas on enesepettuse ja hirmu ületamine toonud kaasa suuri sündmusi. Kes elasid viimasel Vene ajal, mäletavad, kui hea tunne oli, kui võis jätta ametliku eneseimetluse ja elada valeta, kuigi tulevikus polnud kindlust, aga oli suur lootus.

Millest meie hirm olla enda ja teiste ees aus? Piibliloost teame, et Aadam soovis olla Jumala sarnane, kuid pidi ennast peites ütlema: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti.“

Lootust annab, et lugu ei lõpe. Ingel ütleb Maarjale, karjastele väljal ja naistele tühja haua juures: „Ära karda.“ Mis peaks meile julgust andma? Vastata saab Martin Lutheri sõnadega: „Üks mees on võitlemisele meil Isast appi tulnud.“ Meie kirikukalendris olid just pühad, kus meenutasime selle mehe, meie Issanda võitu surma üle. Minnes tema poole, püüdkem üle saada hirmust olla need, kes me oleme, mitte liiga targad, eksiteel käijad, alasti olijad. 

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)