Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ärge võtke neilt lootust

20.01.2021 | | Rubriik: Arvamus
Kristjan Luhamets.

2009. aastal ilmus Norras (2010 Soomes) tähelepanu vääriv raamat, autoriks misjonär Espen Ottosen. Eesti keeles võiks raamatu pealkirjaks olla „Minu homoseksuaalsed sõbrad“. Teose kaante vahele on kogutud mitmete kristlaste lood sellest, kuidas nad seisid või seisavad tänagi silmitsi oma homoseksuaalsete tunnetega. Seejuures tunnustavad nad Piibli selgelt taunivat hoiakut homoseksuaalse eluviisi suhtes ning on püüdnud sellele sõnumile ustavaks jääda.

2012. aastal tutvustas Ottosen oma raamatut teoloog Leif Nummela vestlussaates „Piiblikohvik“. Arutelust selgub, et Piiblile toetuvatest ja homoseksuaalse kiusatusega võitlevatest kristlastest pole avalikkuses palju räägitud, samuti pole neid enamasti kaasatud kiriku sees toimuvatesse debattidesse. Nad on otsekui unustatud inimrühm, kõrvale jäetud vähemus. 

Sellel võib olla kaks põhjust. Esmalt kiriku enda konservatiivsete liikmete hoiak, kus homoseksuaalidest kiputakse rääkima liiga ühekülgselt, neid ühtmoodi hukka mõistes. Teisalt tajuvad homotunnetega võitlevad kristlased geiliikumiste survet (ka kiriku sees), kelle sõnul on vastuseis homoseksuaalsusele väär, isegi lootusetu üritus. See üksnes lõhestab isiksust ning röövib inimeselt hingerahu ja elurõõmu. 

Ottoseni raamatus üles astuvad mehed ja naised tunnistavad üksmeelselt, et elu Jumala sõna järgi toob paratamatult kaasa võitlusi ja kannatusi. Ometigi pole see kõik. Võitluste keskel on nad vähemalt sama palju kogenud ka Jumala erilist ligiolu, õnnistust ja rahu. 

Mõned raamatu tegelastest jutustavad võimsa loo oma senise seksuaalse suuna muutumisest, teised aga tõdevad, et tunded pole küll kadunud, ent Jumalale toetudes ei pea nad neile alla vanduma. Mõned leidsid aastate jooksul tee heteroseksuaalsesse pereellu, teised jälle pidasid õigemaks valida tsölibaat. Nii võtab Ottosen oma raamatu sõnumi kokku: Piiblit, Jumala sõna, tuleb usaldada, kuigi elu selle järgi ei pruugi olla kerge ei hetero- ega homoseksuaalidele. 

Ottosen sedastab, et raamatule „Minu homoseksuaalsed sõbrad“ tehti Norras küll mõnevõrra kriitikat, ka geikogukondade poolt, kuid see jäi siiski üsna ettevaatlikuks. Kriitikud ei saanud mööda vaadata sellest, et raamat räägib tegelike inimeste tegelikest lugudest. Kui viiskümmend aastat homotunnetega silmitsi seisnud ja tsölibaadis elanud teoloog kinnitab lugejatele Jumala sõna usaldusväärsust, siis on keeruline selle kogemuse vastu midagi öelda.

Milline võiks olla Ottoseni raamatu sõnum tänasel päeval? Esiteks lükkab see ümber väärarusaama, nagu moodustaksid homoseksuaalset kiusatust kogevad inimesed ühisrinde nende vastu, kes peavad samasooliste seksuaalelu Piiblile toetudes vääraks. Ilmneb, et ka homoseksuaalide hulgas on neid, kes ei kahtle Jumala sõna õpetuses ja peavad seda oma tungist olulisemaks. 

Teiseks julgustavad Ottoseni raamatu lood suhtuma oma homoseksuaalsust tunnistavatesse kristlastesse vennaliku armastusega. On väga tähtis, et leiduks keegi, kes neid kuulaks ja toetaks, koos nendega võitleks ja palvetaks. Koguduse toetus, nagu tõdeb Ottosen, oli neile, kes jagasid tema raamatus oma lugu, hindamatu väärtusega. 

Kolmandaks lasub kirikul määratult suur vastutus nii homokristlaste kui tegelikult kõikide Jumala sõna järgi elavate ja patuga võitlevate inimeste ees. Tuleb tunnistada, et need homoseksuaalid, kes peavad Piiblit usaldusväärseks ning tahavad kõigele vaatamata sellest juhinduda, satuvad tohutu välise surve alla. 

Läänemaailmas toimuv seksuaalrevolutsioon, mida pidevalt kajastab ja edendab meedia- ja meelelahutustööstus, samuti poliitika- ja haridusmaastik, paneb nende usu tõsiselt proovile. Tegelikult jääb neil loota vaid ühele kogukonnale – kirikule, kelle liikmeid ühendab „üks Issand, üks usk, üks ristimine“ (Ef 4:5). Kui aga sealtki vaatab neile vastu pigem segadus kui selgus, pigem pühakirja autoriteedi hõrendamine kui selle kinnitamine, siis millele peaksid nad veel oma võitluses toetuma?

Võiksime vastata: las nad toetuvad Jumalale! Jah, küllap nad teevadki seda ega pea pettuma, ent millisesse seisu jääb taolisel juhul kirik ja kogudus, kes vähemalt nime poolest esindab Jeesuse Kristuse ihu? Jeesus ütleb: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest minusse uskujaist, sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse. Häda maailmale ahvatluste pärast! On küll paratamatu, et kiusatused tulevad. Kuid häda sellele inimesele, kelle kaudu kiusatus tuleb!“ (Mt 18:6–7)

Me ei oska öelda, kui palju on maailmas või ka Eestis neid „pisikesi“ Jeesusesse uskujaid. Oma vähemuse ja peaaegu kuuldamatu hääle tõttu ei pruugi me neid märgatagi. Aga Jumal näeb neid ja hoolitseb nende eest – ja nõuab ühtlasi oma sulastelt aru Jumala riigi majapidamise üle (Mt 24:45–51). Seepärast: ärge võtke neilt lootust!

 

 

 

 

Marek Roots,

vaimulik

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)