Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ärge kartke!

16.10.2002 | | Rubriik: Jutlus

1Kr 12: 12–14, 26–27
Kristlastena kuulume kirikusse. Kui sageli me sellele mõtleme, mis on kirik? Väljaspool kirikut olevad inimesed arvavad teadvat – see on hoone. Ja kirikus käivad usklikud.
Tajume, et maailmal on ootused kiriku suhtes, et kirik peaks erinema, ta peaks andma midagi sellist, mida maailmas ei leidu. Otsijaid jääb vähemaks, kuigi on tõotus, et iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse. Ühed pelgavad, teised põlgavad ja suur osa on ükskõikseid.
Oleme sageli abitud, tundub, et oleme üsna üksi oma muredega. Kogudustes võtavad maad lahkhelid. Inimesed on nii hellad, on «katki», ei jätku aega ega jõudu üksteist ära kuulata.
Tõepoolest, kus on inimesed, seal on probleemid. Probleemid on selleks, et neid lahendada, et neist õppida.
Korintose koguduses olid omad probleemid. Apostel pidas vajalikuks kogudusele meelde tuletada, kes ta on: Kristuse ihu. Seda igivana võrdlust kasutab Paulus, rääkides kogudusest, kuid temal on selleks uus lähtekoht: me oleme omavahel ühendatud Kristusega ristimises, nõnda oleme saanud liikmeiks tema ihus. Kogudusse tulevad need, kes on selleks kutsutud. «Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu Tema tahtis» (s 18). Kogudus on elav organism, Kristuse ihu. Ta on palju rohkem kui organisatsioon, ta liikmete koguarv. Ta on elav Kristuses, liites kõik üheks. «Sest me kõik oleme ühe Vaimuga ristitud.» Nii nagu elav inimene on isiksus. Mina, kes kõik liikmed elustab, neile jõu ja tähenduse annab. Nii on lugu ka koguduse ehk kirikuga. Tema tähtsust, jõudu ja võimalusi ei saa kindlaks määrata sellega, mida suudavad ta üksikud liikmed.
Kristus on kiriku elu, kiriku alus, kiriku pea. Apostel kinnitab seda, öeldes: «Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus» (s 12). Kirik on Kristuses ja Kristus on kirikus. Me oleme ühe Vaimuga ristitud, ühe Vaimuga joodetud.
Paulus ütleb veel, et kui üks liige kannatab, siis kannatavad temaga kõik liikmed. Elavas ihus on tõepoolest nii, kui valutab üks liige, siis on terve ihu valu täis. Meil on õigus ja võimalus nii sõnas kui teos üksteist aidata, kanda abivajaja palves Jumala ette ja teda tema vajadustes jõudumööda aidata. Samuti saame tunda rõõmu üksteise üle.
Kristus kutsub meid olema täiuslikud. «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» (Mt 5, 48). Nõudmised on kõrged, iseenesest neid täitma oleme võimetud. Siin peitubki kristlaseks olemise saladus, see on vabadus Kristuses. «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!» (Gl 5, 1).
Kristus on Pauluse tõlgenduses keegi, kes vabastab meid sisemistest ja välistest sundustest. Ja sellised sundused valitsevad meid tänapäeval täpselt samamoodi, nagu nad valitsesid inimesi Pauluse ajal. Üheks sunduseks võib olla ka täiuslikkuseks olemise käsk, või vaenlaste armastamise käsk või kurja ära võitmine heaga, kui me seda omast jõust Jumalale meeldida, Tema soosingut võita tahtes teha proovime. Proovi palju tahad, pead ometi endale ausalt tunnistama – ma ei suuda ju! Ma ei suuda Jumalale mitte midagi tõestada, Tema jaoks midagi saavutada. Jumal ei vaja seda. Meile tundub, et peame nii Jumala kui ka inimeste ees hakkama saama millegi suurega, et võita Tema tähelepanu ja teiste inimeste poolehoid.
See on sund võtta elu enda kätesse. Kristus on meid sellest kõigest vabastanud. Ta tahab meile öelda, et oleme nii nagu oleme, head ja õiged. Kristusele ei ole oluline, mille kõigega me omast jõust hakkama saame, vaid see, et me Temasse usume ja meie usk väljenduks armastuses. Armastuses Jumala, iseenda ja kaasinimeste, kogu loodu vastu. Jumal armastab meid tingimusteta, minnes ristile meie, patuste inimeste eest. Me ei pea enda olemasolu õigustuseks end lunastama. Jumala ees oleme väärtuslikud, seda tõestas Kristus ristil. Lunastuse arm on vaid vaja usus vastu võtta, vabaduse sõnumi saame usus vastu võtta. Seega – maksab usk, mis on tegev armastuse läbi.
Kristuse ihuna on kogudus nähtav suurus. Iga inimene, kes on ristimises Kristusesse asetatud, on Kristuse ihu liige, kiriku liige. Seega on kirik kui Jumala rahvas ühtaegu Kristuse ihu. Kiriku läbi tegutseb Kristus selles reaalse maailmas. Kristus on inimkonna päästja, kirik aga sedavõrd, kuivõrd ta tegutseb Kristuse läbi ja Kristuses, jagades ustavalt tema kätte usaldatud armuvahendeid: sõna ja sakramente. Iga liige püsib ihus, kui temas on sama Vaim, Kristuse Vaim, Püha Vaim. Kuid ometi on igal liikmel, keda on kord kutsutud, võimalus ära langeda, kui kustutame Vaimu. Kes ei arene edasi jumalaarmastuses, püsides kiriku rüpes vaid «kehaliselt», mitte südamega, see võib jääda «kuivanud oksaks» Elava Puu küljes ja ära langeda.
Meil, kiriku liikmetel, on suur eelisseisund, mis on meile osaks saanud Jumala erilisest armust Jeesuses Kristuses. Saab mõistetavaks Kristuse ütlus: «Olge täiuslikud nagu teie taevane Isa on täiuslik!» Ta ei nõua meilt võimatut. Ta ütleb koguni meile: «Ärge kartke!» Ärge kartke tõde iseenda kohta, selle kohta nagu Peetrus tunnistas: «Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees» (Lk 5, 8). Iga inimene jõuab sinnani. Kristus vastas Paulusele ja vastab meile: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!» (Lk 5, 10). Ära karda inimesi, ära karda Jumalat, vaid palu «Meie Isa!» Ära karda olla täiuslik!
Enne taevasse minekut ütles Kristus jüngritele: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni» (Mt 28, 20). Ehkki nähtamatu, on Ta oma kirikus isiklikult kohal. Tema on ennast meile andnud, meie anname end Temale. Et Kristuse nähtav ihu, kirik, võiks kasvada. Tähtis on see, mis tuleb Püha Vaimu väest.
Probleemid on ja jäävad. Me hindame neid, otsime lahendusi ja Jumala abiga lahendame. Vahest mitte nii kiiresti nagu meie soovime, aga küllap igale asjale on määratud oma aeg. Meilt nõutakse usaldust ja ustavust. Vaadates Kristuse poole, olles Temaga ja Temas, võime oma teekonnal armastada neid, kes meid taga kiusavad ja nende eest palvetada, oma näilises abituses olla toetajad, lahkhelide ületamiseks võita kuri ära heaga. Maailm ja inimesed on oma olemuselt samad. Meilegi ütleb Kristus nagu Ta ütles oma jüngritele: «Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: «Ei ole teener suurem kui isand!» Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna» (Jh 15, 20).
Seepärast – «Ärge kartke!» Kristus on kirikus, tegutseb sõnas ja sakramendis, igas kristlases, andes meile väärikuse ja kutsumuse teenimiseks, aidates kaasa, et kirik kui Kristuse ihu nähtava suurusena ilmutaks Jumala armastust langenud maailmas ja maailmale.
Aamen.
Lea Heinaste, Anna ja Järva-Peetri koguduse õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)