Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Ärgates uuel sajandil

28.02.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti Vabariigi juubelipidustuste kulminatsioon on selleks korraks seljataha jäänud. Usun, et ka kogudustes suutsime oma riigi sünnipäeva koos kogukonnaga nii väärikalt tähistada, kui vähegi võimalik, sest see oli ju meie ühine rõõmu- ja tänupüha.
Eks pärast suuri pidustusi võtab argiellu tagasitulek ja sellega kohanemine mõneti aega. Mina ärkasin igatahes esmaspäeva hommikul vaatepildiga, millist ammu polnud näinud. Aknast välja vaadates märkasin kõigepealt öö jooksul maha sadanud valget kohevat lumevaipa. Lumi kattis lausa kunstipäraselt ka tumedaid puuoksi ja -tüvesid ning nende vahelt kumas vastu kirgas sinine taevas. Lisaks veel täielik tuulevaikus, mis sünnitas idealistliku mõtte, et äkki see võikski olla meie uude sajandisse astuva riigi võrdpilt, kus maa peal valitseb rahu ja idüll ning inimestest, kes siin elavad, oleks nii Jumalal kui meil kõigil ainult hea meel.
Sageli heidetakse eestlastele ette, et oma põhjamaises vaoshoituses ei julge me oma tegelikke tundeid alati välja näidata. Neid otsekui sordiini all hoides kipuvad teinekord ka pidupäevadel meie ühises rahvuslikus orkestris kahjuks just vinguviiuli helid liialt välja kostma ja kohati isegi domineerima.
Maailma mastaabis väike riik ja rahvas, nagu me oleme, peaks ideaalis toimima ühe suure perekonnana, kus igaüks meist on küll isiksusena erinev, kuid teatud väärtused peaksid olema pühad kõigi jaoks. Peremudelist lähtuvalt oleks nendeks isamaa, emakeel ja vennaarm. Kõige mõjuvamad ja kaasahaaravamad tekstid isamaast on kirja pannud Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula ning teinud seda juba ammu enne Eesti riigi sündi, isa meie ametliku ning tütar mitteametliku hümni loojana. Kui ühe jaoks on isamaa ennekõike õnn ja rõõm, siis teise jaoks selge arm.
Et kõige olulisemad asjad suudame välja öelda vaid keeles, mille oleme emapiimaga kaasa saanud, ei tohiks ka keegi oma emakeelt häbeneda, veel vähem seda lörtsida. Oma isamaad armastav ning kaunist ja veatut emakeelt kõnelev rahvas on aga täiuslik alles siis, kui ta ei unusta vennaarmu.
Ka nende pidupäevade eel ja ajal on ikka küsitud, kuidas sai üldse võimatu võimalikuks, et üks väikene rahvakild suutis end sada aastat tagasi sellisel kombel maksma panna, et ka suured ja vägevad seda lõpuks tunnistama pidid. Ehk kas ajad vormivad selliseid inimesi, kes on võimelised suurteks tegudeks, või on inimesed need, kes vormivad aegu, milles sünnivad suured teod. Olen selles suhtes sama meelt meie 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rahvusliku liikumise suurkuju ning vaba rahvakiriku idee ühe autori, Kolga-Jaani koguduse õpetaja Villem Reimaniga, kes on öelnud: „Ajad on nagu savi. Nii nagu savi ei valmista kujusid, nii ka olud ei vormi inimesi. Vaid inimesed, selge arusaamisega, kange tahtmisega ja hõõguva hingega inimesed tõusevad ja painutavad olusid.“
Jah, neid inimesi on meie rahval ühe sajandi jooksul olnud õnneks piisavalt palju. Ka kolm aastakümmet tagasi laulsid kümned tuhanded inimesed koos Tõnis Mäega lauluväljakul: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead. Looja, kaitse Eestimaad, peod selleks palveks nüüd sean.“ Paljud kindlasti ei adunudki veel tollal, mida see kõik tegelikult tähendas. Ometi painutati just selliste palvete abil ka muutmatuteks peetud väliseid olusid ja murti kaljukindlatena püsinud müüre.
Luther ütleb oma kahe riigi õpetuses, et Jumal valitseb maailma kahel viisil, mis on küll teineteisest eristatavad, kuid mitte lahutatavad. Üks on ilmalik võim, mis põhineb loomises kehtinud korral ning mille kaudu Jumal hoiab langusjärgset maailma, et see ei häviks oma patus ja kurjuses. Teise, vaimuliku valitsusviisi kaudu realiseerib Jumal aga oma suveräänset valitsusvõimu selle armu läbi, mida ta on meile ilmutanud Jeesuses Kristuses. Oleme õnnelik rahvas, et tohime olla osa mõlemast valdkonnast.
Ka uuele sajandile vastu minnes soovigem nii oma riigile kui ka üksteisele, et „rahu, töö ja kainus oleks Eesti kroon ning vennaarmu suurus tema võimu troon“.

KukkMihkel2_2016

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
kolleegiumi esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)