Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Ärgake, Baltimaad!

02.11.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Lugu, millest tahtsin rääkida, algas ühe mehe surmaga. Suri Endel, härrasmees, kes põetas oma haiget abikaasat, kuid kahjuks suri ise enne. Endise sõjamehena, leitnandina, oli vanaduspõlveski veel sirge rühi ja vitaalse eluhoiakuga, seltskondlik ja isamaaline. Endel oli jätnud mulle mõne raamatu ja videolindid meenutustega Balti ketist 23. augustist 1989.Vaatasin filmi koos oma noorema, 5aastase poja Robertiga, kes USA sünnijärgse kodanikuna on meie pere kõige suurem eestlane. Talle meeldib eesti toit, eesti filmid «Viimne reliikvia», «Lammas all paremas nurgas», «Lotte» – kõik, mis on eesti keeles, on hea. Selles ma olen Robertiga täielikult ühel nõul.
Filmis näidati Balti ketti ja ka endisi kommuniste, kes kavalalt, Moskva kaasabil, lavastasid «tagasiokupeerimise (ehk vabanemise)», värvidevahetuse ja seega ise kogu võimutäiuse ikka säilitasid. Imelik, et see mõte mul just Ameerikas pähe lendas. Meie vabanemine oli lavastatud ja kindla stsenaariumi järgi korraldatud. Meid okupeeriti kindla plaani järgi ja meid tehti uuesti «vabaks» kindla plaani järgi.
Sel ajal, 1980ndate aastate lõpuski veel, ei lennanud ükski linnukene oma puurist kuhugi, kui selleks Moskva, partei ja KGB luba ei andnud. Nii on lood. Kommunistid on kavalad, organiseeritud, vusserdajad, vägivaldsed, omakasupüüdlikud, kuid mitte lihtsameelsed ega lollid. Meie iseseisvumine oli neile poliitiliselt ja majanduslikult ülimalt kasulik ja mis edasi juhtus, seda me teame juba.
Selles filmis aga paelus mind miski muu: ausad, lihtsad, tagasihoidlikud ja ustavad eestlased, lätlased ja leedulased, kes esmakordselt ajaloos ühendasid oma käed. Kolme rahva käed, mis olid aheldatud vangiahelaisse, südamed ja hinged murtud leinast, vihast ja valust, need käed ühinesid palveks vabaduse eest. Ja vabadus oligi juba teel. Vabadus ei tulnud ei läänest, idast, lõunast ega põhjast. Vabadus tuli ülevalt! Nii kõrgelt, kuhu vaid inimene oma unistuste, igatsuste ja lootuste tiibadega lennata jõuab. Kõigekõrgemalt tuli meie vabadus!
Filmis on vahva seik Eesti-Läti piirilt samal päeval. Telereporter intervjueerib kummalist paari. Teel sõidab külgkorviga mootorratas. Juht on Nõukogude sõjaväelase mundris ja külgkorvis istuja on Saksa armee mundris, mõlemal kiivrid peas. Juht ütleb, et tema on Molotov ja kaasreisija, et tema on von Ribbentrop.
Tähelepanelik vaataja tunneb noores habemega Ribbentropis ära ei kellegi muu kui praeguse Eesti Vabariigi rahandusministri Ivari Padari, kes muhedas võru keeles villast viskab. Tore. Võru veri ei värise.
Robertile aga meeldib kõige rohkem laul, mille lõid leedu, läti ja eesti muusikud ühiselt: «Ärgake, Baltimaad: Leedumaa, Lätimaa, Eestimaa…»
Jüri Pallo
Los Angeleses

Üks kommentaar artiklile “Ärgake, Baltimaad!”

  1. eestlane välismaal ütleb:

    Mere taga on niikerge haukuda!Ära söima neid julgeid ja kavalaid eestlasi, kes igas olukorras toime tulid ja tulevad.kel õnnestus omale maale jääda- oskas ka ellu jääda.Iseseisvuse tagasisaamine- oli nii kaval ja kiire,ärge arvustage seal mere taga seda:Olgu nad kommarid võ mis tahes-id- oskasid ilma verevalamiseta ja inimohvriteta tagasi saada EESTI.Ja võimule- läksid need, kes oskasid juhtida- olgu siis kes tahes,peaasi, ett eestlane ja kohapealne.Teine lugu on need meretaga kasvaneud- ei tunne eestimaa tarbeid, pooleestlased- need peaksid olema vähemalt võimutroonilt kaugel.Oletye kasvanud võõra maa mugavustesse!Ärge arvustage EEstimaad ja seal elavaid inimesi- nad ise valivad oma tee ja juhid.Ei ameerikadollareid selleks tarvita

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)