Esileht » Arvamused » Kolumn »

Arengupiduri vajadus

28.01.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Üks vana ja tark õpetus soovitab inimesel talle antud ööpäevi kolmeks võrdseks osaks jagada: kolmandik tööks, teine Jumala ja ligimese teenimiseks ja kolmas kolmandik magamiseks. Fred Jüssi kinnitas mulle hiljaaegu, et paljude tänapäeva tarkade väitel vajab inimene hästi elamiseks 9 tundi uneaega.
Roman Toi teatas aga kavala naeratusega, et tema elu on ligi saja-aastase mehena kahe numbri osas sarnane varasemaga: kunagi tegin 18 tundi tööd ja magasin 6; nüüd on numbrid samad, aga tegevused nende numbrite taga vahetunud.
Igale asjale oma aeg. Tark on see, kes seda õigel ajal taipab. Mõni ei taipa enne, kui on mitmed katastroofid üle elanud, kogu perest või kõige armsamast ilma jäänud. Hiljuti palus üks lesk, et ma ei räägiks matustel talle kõige armsama inimese elulugu, vaid koputaksin matuseliste südamele, et nad üksteist hoiaksid, sest lähedase inimese olemasolemine ei ole enesestmõistetav ja jääv.
«Puuduta mind!» Nii lauldi möödunud suvel või laulsime ise. Nüüd paljusid eestimaalasi vaadates tundub, et nad pidasid seda laulu ülikiirelt vananevate nutitelefonide kurvaks anumiseks: «Puuduta mind, enne kui uuema vastu välja vahetad!» End vaeseks hädaldavad eestimaalased ostsid eelmisel aastal ligi pool miljonit uut telefoni.
Vaatan ka paljusid kirikus töötavaid inimesi, kellest osa kurdab, kui väikesed on nende palgad, kui raske elu. Vahel keset sellist kurtmist heliseb nende telefon. Siis näen uusimat tehnikaimet, mille ostmine peabki väikesepalgalise puruvaeseks muutma. Anu Raud on viimasel ajal aina korranud kahte mõtet: õnne valemiks on vähenõudlikkus. Suur preemia tuleks anda sellele, kes leiutaks efektiivse arengupiduri. Olen temaga nõus.
Ühel sügispäeval leppisime Fred Jüssiga kokku, et läheme mitmeks päevaks Anu Raua juurde ja ajame lihtsalt juttu. Imestasin, kui leidsimegi jõulukuust need kolm päeva. Küllap oli põhjus selles, et uskusime sellise koosolemise headusesse. Läksin koos abikaasaga ja me ei pidanud pettuma. Oli vestlust, luulet ja muusikat, vaikust, söögilaua ja lõkketule ümber istumist ja ka lihtsalt vaikuse kuulamist. Õppisin ükshaaval rääkimist ja vestluspartneri tähelepanelikku kuulamist.
Kääriku talust lahkudes oli maailm muutunud. Mitte üksnes minu jaoks. Anu Raud teatas nädal aega hiljem, et uute vaipade kavandid aina sünnivad, 11 uut lambatalle on ka sündinud ning üks vaip on valmis ja järgmine kangaspuudel. Suvel alustame Kääriku talu maadele männimetsa künkale järve lähedusse väikese hoone ehitamist.
Oleme selle mõelnud paigaks, kus oleks hea üksi või mitmekesi häid mõtteid mõtelda. Mõttekoda. Palkmaja nõmmeliivatee ja muu lõhnavaga kaetud samblase katusega, vaatega järvele. Projekti tegev andekas arhitekt on õhinal aina uusi variante välja mõtlemas.
«Vaimulike mõtiskluste» kolmas raamat, mille autoritasud lubasime koos Anu Rauaga mõttekoja ehitusse panna, sai imekombel kahe kuuga otsa ja uus tiraaž on trükikojast tulemas. Kuus unistajat on käed löönud ja kui Jumal õnnistab, siis unistus mõttekojast täitub.
Meenub lugu sõjamehest, kes igal võimalikul juhul oma sõjaaja mälestustest rääkis. Vahel läks ta nii hoogu, et ütles: «Üks lahing oli nii äge, vaenlane tungis peale. Mina muudkui tulistasin. Esialgu oli aega ka püssi laadida, lõpuks ainult lasin.»
Olen õppinud oma elu katastroofidest, et ilma laadimata laskmisel ei ole mingit mõtet ja minagi vajan arengupidurit. Loobun tasapisi mitmetest ametitest ja kohustustest, et paremini täita neid, mida mitte keegi teine minu asemel täita ei saa. Ma ei tea, kui kaua veel antakse mulle aega olla abikaasa, isa ja vanaisa, sõber ning kogudusevaimulik. Mõistan hästi seda inimest, kes surivoodil oma sõbra küsimusele, kas tal on hirm, vastas: «Ei! Mul on häbi!»
Vahel on tunne, et keegi taevas naerab või nutab, vaadates paljude inimlikku askeldamist ja aina tähtsamaks muutumist. Kurat on loonud kiire. Seda on meile püüdnud meelde tuletada Vello Salo. Äkki tasuks kiirustajatel üles otsida ka oma kiire elu arengupidur. Usun, et keegi ei vaja kiirustavat kirikut, lõõtsutavat vaimulikku, organisti, koorijuhti.
Kirikusse tullakse otsima hoopis midagi muud. Jumalat ja inimesi, kellel on aega. Mäletan, kuidas üks Viljandi linna lähedase maakooli neljanda klassi poiss kirjutas kord nii: Kirik on üks rahulik paik. Kui mu närv on must, lähen sinna, sest kirikus mu närv puhkab.
Soovin meile kõigile ilusat rahulikku kulgemist ja Valda Raua tõlkes keldi õnnistussoovi sõnadega: Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, / olgu sul voogava õhu sügav rahu, / olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu, / olgu sul paistvate tähtede sügav rahu, / olgu sul rahu andva Poja sügav rahu.

AIALISA 2006

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)