Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Ära tunda ja ära tuntud saada

09.01.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
Rm 8:14
Üks uue aasta esimesi, laiast ilmast pärit uudiseid kõneles värskest leiutisest, mis kujutab endast uutmoodi valedetektorit. Lihtsustatud selgituse järgi tabab aparaat inimese valetamiselt, tehes kindlaks, kui inimene hakkab oma vale pärast punastama. Leiutise tähtsust rõhutati teadaandes seoses maailmas muutunud oludega, kus enam ei aita inimeste pagasi kontrollimisest lennujaamades. Nimelt ei saa asjade järgi, mida inimesed rahvusvahelistele lendudele kaasa võtavad, teha alati kindlaks inimeste võimalikke kurje kavatsusi.
Seda uudist kommenteeriti mitmes raadiosaates. Üks meie teadlane vastas pärimise peale, et ta võib muidugi kirjeldada, mis täpselt juhtub inimese organismis punastamise ajal ja kuidas võib see olla kindlakstehtav. Õpetlane lisas aga, et tal on kahju, kui ümberringi üha enam mõeldakse inimesest kõneldes ainult inimkeha. Ei midagi muud kui mõõdetavat, teatud kindlal viisil toimlevat organismi, millel tuleb hakkama saada teatud kindlate ülesannetega.
Looduse aluseks ja tingimatuks osaks on jämedalt öeldes peenmateeria. Talumatult kerge ja nähtamatu. Teadusele osaliselt mõõdetav ja meile ainult osaliselt tunnetatav. Kõnealune maine ja asjalik leiutiski põhineb enesestmõistetaval eeldusel – inimlapse vabal otsustusvõimel teha vahet hea ja kurja vahel ning pöörduda selle poole, mis hea. Et on ikka keegi, kes millegipärast punastab.
Tõsi küll, neid inimesi, kes häbi tunnevad ja valetamist kahetsevad, tunneme ära ka ilma erilise mõõtmiseta. Kuigi on väga raske kirjeldada, millel see äratundmine täpselt põhineb.
Rahu ja rõõmu tunneme ära niipea, kui meid vaid selle osalisteks lastakse saada. Elu, millest meil on võimalik osa saada olude kiuste. Ning see ei möödu puudutamata, ei unune ega jäta enam rahule ja meie ei ulatu seda mõõtma.
Elve Bender

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)