Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ära mõista hukka ligimest

01.05.2013 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Sellise pealkirjaga raamat tuli riiulist kätte. Minu patt, ja mitte ainult. Kaasinimeste tagarääkimine tundub olema kõige loomulikum jututeema, ikka alatooniga, et mina ei ole niisugune.
«Kui inimene teeb midagi, mida ta häbeneb, ütleb ta alati, et see on tema kohus.» See B. Shaw’ ütlemine meenus, kui ristiinimesed hakkasid üksteise vastu argumenteerima allkirju kogudes.
Uues Testamendis on õige väike osa õpetust, kuidas käidelda kaasinimese patte, ja valdav osa, kuidas oma patusust ära tunda.
Endise aja õpetajad olid selle patu suhtes väga kategoorilised.
– Nagu surnu ei söö, nii ei räägi kristlane kaasinimesest halba.
– Kui saatan ütleb: «Ma armastan uhkeid, ma valin sinu», siis vasta: «Ma olen halvim kõigist».
Arvati, et uhkus on Jumalale pattudest kõige vastikum. On nähtud nägemusi, kuidas viimses kohtus lastakse inimesel otsustada, kas vend saata õndsusse või hukatusse. Nii on oma langusest aru saadud. Soovitati mitte uudishimuga jälgida teiste elu ja mitte teritada kuulmist, kui kellestki halba räägitakse.
Kaasinimese langust nähes oleme alati valiku ees, millised Noa poegadest eeskujuks võtta.
Üksainus käsuandja on, kes võib õndsaks teha ja hukka mõista … (Jk 4:12). Kirikuisad tuletavad meelde, et langetame otsuseid välise põhjal, nägemata teise inimese vaimset elu, tundeid ja ajendeid, mille põhjal ta toimib. Teadmata ta geenidest, päritolust, elukogemusest. Samas lastes käiku oma eelarvamused, enesekeskse mõtlemise, väikluse, kadeduse.
Nad näevad seaduspära, et mida rohkem inimene võitleb oma patususega, seda vähem häirib teiste ebatäiuslikkus. Enda tegematajätmisi nähes oleme tänulikud teiste abi ja toetuse eest.
Paremad kirjanikud on kõige rohkem kartnud maailma eeskujusid ja mõttestampe. Nad õpetavad meid nägema välise alla ja austama inimese sisemist tõde.
Lavastaja Uku Uusberg, rääkides oma tööst, ütles tabavalt, et hukka mõista on lihtne, see on teha mõttes üks tehe. Aga mõistmiseks võib vaja olla tuhandeid.
Armastuse käsust peaaegu ei räägita. Veel vähem kõrvaldatakse kedagi ametist selle rikkumise pärast. Kui Jumal on armastus, siis kuidas meil patustel selleni jõuda? On öeldud, et armastus on süütunne kõiges ja kõigi ees.
Ristirahvast on võrreldud maapinnast võrsuva taimestikuga, millele on omane kasvamine. Kui me enda juures ikka mingit, kuigi soovitust kiduramat kasvu näeme, siis kaasinimest tavatseme vaadata kui tükki kunstmuru, kus kasvu pole loota. Nii et võib rahulikult ära sildistada.
Armastuse juurde kuuluvad ka usk ja lootus. Nende puudumine ei ehita kedagi üles.
«Mõnigi kord kritiseerime üksteist, et kas sa ei saa juba paremaks. Andke aega, olge kannatlikud, pikameelsed. Jumal teeb oma tööd.» See on Joel Luhametsa mõte.
Kui vendlus Jeesuses oleks meile tähtis, ei häiriks meid erinevused. Olen ennast mõelnud läbipekstud meheks, keda Samaaria mees tuli aitama. Kui palju ma selles olukorras kipuksin arvustama tema rahvust, usku, vaateid, välimust? Tuleb välja, et need kõik polegi nii tähtsad. Oluline on miski muu.
Rabi arutleb selle üle, kus on öö ja päeva piir – kui peame kaugelt tulijat oma vennaks.
Evi Sepp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)